Alustati sõbra maja ehitusega

Ma mäletan, et kui meie saksa maja rahvas ülemöödunud kevadel Maarja külla kogunema ja oma eluolu vanas majas sisse seadma hakkas, tärkas ka huvi ja ootusärevus selle suhtes, kuna uue maja ehitus pihta hakkab. Ning siis ühel kaunil hommikul, kui meil ootamisest juba paras kopp ees oli, tulidki töömehed ning lõid kopa maasse. Aega läks ja asja sai ja nii olemegi juba aastakese oma uues majas elanud.

Ka nüüd juhtus ootamatult, et ühel päeval saabus meie õuele kollane kopp, mille tegutsemine oma sihikindluses ei jätnud kahtlust, et sõbra maja ehitus ongi lahti läinud. Sinna majja lähitulevukus elama asuvatel noortel selle ehitust seega päris algusest peale jälgida ei õnnestu, küll hakkavad nad aga uuest aastast vanasse majja kogunema selleks, et läbida samasugune katsumuste kadalipp ja eluoskuste õppimise õudused nagu meie seda juba teinud oleme. Tegelikult ongi vana maja selliseks alguseks õige koht – enne Maarja küla rahva sinna kolimist uhkes üksinduses tondilossi staatust nautinud hoone kohta ütlevad mõned mehed, et seal majas kummitab ja täiskuuöödel igasugu põnevaid juhtumisi ette võib tulla.

Aga olgu sellega, kuidas on, suvel peaks valmis olema ka uus kodu ja kes selleks ajaks vanas majas ellu jäänud, võib rõõmsasti sisse kolida, uues köögis toimkonnatöid teha, õhtuti telekat vaadata, sõpradega lorijuttu rääkida, laupäeviti suurkoristust teha ja oma toas vaikselt nurru lüüa, kui selleks peaks aega üle jääma.

Mina aga ootan uue maja sündi väga, sest see tähendab minu arvates uut hingamist tervele külale – on ju uute inimeste tulek siia sellisel hulgal väljakutseks meile kõigile ning samas ka rõõmuks tõdemusest, et oleme õigel teel.

Nii et tuult tiibadesse sõbra maja rahvale! Minu jaoks jääb aga veel selgusetuks see, mis saab tulevikus mäest meie ja uue maja vahel, mis on kerkinud kahe maja ehitusest üle jäänud mullast? Kas hakkame kunagi laulma: “Ei takista vallid, ei takista kraav...”, või hakkame üle selle hoopis sõjalisi õppusi ja kelgutamisvõistlusi korraldama? Eks siis aeg näitab.

Ivo

Mis siis sel sügisel põnevat oli?

Ma tean, et on inimesi, kes kujutavad aega sirgjooneliselt: me tuleme kuskilt minevikust, asume parasjagu kusagil ja suundume tulevikku. Meil siin Maarja külas sobib vist aga rohkem spiraalne aja käsitlus (nagu meie esivanematelgegi) - et igal aastal enam-vähem samal ajal toimuvad ühed ja samad asjad.

Nii hakkasidki päevad lühemaks, ilmad külmemaks muutuma, asjaliku pilguga tuli üle vaadata kogu oma garderoob ning septembri alguses oma tegemised koolieluga kohandada. Kuna me sellega niivõrd edukalt hakkama saime, siis polnudki midagi imestada, et kalendrisügise algust 23. septembril eriti nagu tähelegi ei pannud. Nüüd on õnneks juba esimene lumigi maas, Nipernaadi seab sammud kodu poole ja meie võime siin küsida, mis tegi selle sügise meeldejäävaks?

Ja tõepoolest, ajalukku saame kirjutada nii mõnegi rea. Tähistas ju september Maarja külas ka esimest korda kooliaasta algust - nii õpivadki 11 meie elanikku Räpina Aianduskooli kaudu siin erinevaid ameteid ja kui meie unistused täituvad, saavad neist kõigist tublid ja tarmukad töölised. Selle sügiseseks saavutuseks saab lugeda ka füsioterapeut Ly tulekut meile - nii käibki ta üks kord nädalas meie elanikega võimlemas ja tuleb tunnistada, et elanikele sobib see nagu rusikas silmaauku. Minule meeldib muidugi eriti see, et kuna meil on nüüd siin kolm Ly/Li nimelist, siis vahel tekitab see lõbusat segadust. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema ja pealegi pidavat anarhia olema korra ema.

Septembri alguses jõudis Prantsusmaalt tagasi ka meie endine vabatahtlik Olivia, kes asus ametisse Tartu Descartes´i Lütseumis prantsuse keele õpetajana ja meil tegevusjuhendajana. Sellest saab järeldada vaid üht: annad Maarja külale sõrme, võtab terve käe ja siis polegi midagi imestada, kui meie vabatahtlikud tulevad peale siin veedetud aega robinal tagasi. Igatahes on Olivia teinud algust kena traditsiooniga.

Mis puutub meie tegemiste esteetilisemasse külge, siis ei saa mainimata jätta, et septebris tuli meile savitöö meister Aivar, kelle toimetamisi võib küll ainult ülivõrdes kirjeldada. Ta on oma ala asjatundja ning oskab seda ka väga hästi meie elanikele õptada ja nii ongi lausa lust kaeda, kuidas valmivad savist tassid, taldrikud, küünlahoidjad ja mingid asjad veel, mille nimetamiseks pole sõnu leiutatud (aga küll jõuab). Igal juhul on tulemuseks ilusad ja dekoratiivsed asjad, mida saab kinkida mälestuseks kõigile meie headele sõpradele üle maailma.

Nüüd arvan ma aga küll, et igaüks kes eelnevat juttu luges, sai aimu, kui põnev on elu Maarja külas ja et jätta ruumi ka isiklikuks avastamisrõõmuks, siis ei lobisegi rohkem. Sügis hakkab mööda saama, kohe-kohe tulevad toredad "Kuula palun" kontserdid ja kaugel need jõuludki
on? Äge on aga see, et alati juhtub midagi põnevat, mis aitab seda aega meelde jätta.

Ivo

Blogisse lugu, kuidas Ly ja Tiina eelarvet tegid...

Lugu sellest, kuidas Ly ja Tiina eelarvet tegid...

Igal aastal, kui ilm hakkab hilissügiseseks kiskuma, tabab raamatupidaja Tiinat mingi kummaline vajadus suurte arvudega mängima hakata. Kusjuures ta teeb seda täie tõsidusega, haarates mängu kõik Maarja Küla töötajad – majaperenaised, külavanema, meistrid, Ly ja isegi Maarja. Selleks, et mängus osaleda, pead sa läbi mõtlema oma järgmise aasta plaanid ja need rahasse ümber arvutama. Kui kõik oma plaanid on Tiina kätte andnud, siis lähevad tema silmad põlema ja ta hakkab mingit pasjansi-laadset ladumist tegema. Kui ta on kõik plussid ja miinused oma tabelis paika saanud, siis käib ta jälle kõik mängukaaslased läbi ja küsib, kuidas tema plaan meeldib.

Vat sedamoodi käis 2008.a. eelarve koostamine. Isegi külakoer Maks-Gabrieli pole kahe silma vahele jäetud, sest tema toit ja ravimid maksavad ka mingi hunniku raha. Iga väiksemgi vajadus sai läbi mõeldud mitme poole pealt – kas see on vajalik või hädavajalik, kas see on mõistlik või saame ilma hakkama, kuidas see Annelil aitab dialüüsil käimisi kergemaks teha või Jaanil Pärnusse minna, et ta vanu sõpru lastekodust ära ei unustaks. Ja nii iga elanikku ja kaaselanikku silmas pidades ning lootuses, et kõige selle jaoks pluss-kaarte jaguks.

Täna sai punkt pandud ja nüüd ei jää muud loota, kui seda, et kõik meie sõbrad ja toetajad, kelle heatahtlikule panusele plaane tehes oleme lootnud, meid ei unusta.

Jõulud

Tean küll, et jõulud on detsembris, 5 kuu pärast. Või siis tavakeeli öeldes mägede taga. Kuid ma mõtlen nii enne hommikusööki kui pärast õhtust hambapesu vaid sellele, kuidas sel aastal jõulud tulevad. Iseasi, kui ma unistaks helesinisesest värskest õhust, talvisest päikesepasitest, härmatisest ja lumest, kuid minu kinnisideeks on jõulukaardid - kas salmidega või ilma, kas punase jõulumunaga või hoopis rohelise kuusega, kas ümbrikus või lihtsalt margistatult? Kes aitaks?

Oleme Ly ja Jaaniga omavahel mitu korda mõelnud, et missugune on see jõulukaart, mida eesti inimesel on hea meel saata ja saada. Eesti Posti statistika näitab, et see võiks olla näiteks loomadega, kellel on kellukesed kaelas ja tutimüts peas. Huvitav, kas pole? Teiseks pidavat eestlane armastama kaarte, kus kellegi trükimasin on juba jõulusalmi ära kirjutanud. Kõlab nagu säästumugavjõul - peaasi, et saaks kaardile kiirelt oma nime alla, tõmbaks keelega üle margi ja ei peaks midagi mõtlema. Kohe päris põnev, mida kallis kaasmaalane kaardikirjutamisest ülejääva ajaga teeb? Sööb verivorsti? Või kihutab mööda jõululaatasid, et leida veel üks Hiinas valmistatud triibuline küünal või lapsele mähkmeid nõudev nukk? Ei tea.

Igatahes otsustasime, et meie säästujõule ei pea. Teeme korralikud ja ilusad kaardid, kuhu taha pole piinlik kirjutada "Selle kaardi saatja on suure ja sooja südamega inimene". Ilusat jõuluootust, sõbrad!

Maarja

kaks pead on ikka kaks pead,

ehk siis kuidas me Mardiga täna imemasinat ehitasime.

Lugu algas sellest, et kuna me pidime täna metsa puid istutama minema, aga Urmase tulekuni oli veel aega, siis otsustas Mart üht imemasinat ehitama hakata. Aga kuna tema väitel ta saksa keelt ei oska, siis kutsus ta mind endale appi nõu ja jõuga. No aga see juhend sisaldas endas nii keerulist saksa keelset terminoloogiat, et ma sain ainult ähmaselt aru, kust lause lõppeb ja uus algab. Ega midagi, tuli ise nuputama hakata.

Imemasina nimi pidi olema komposti sõel, aga noh sellest, mis põhimõtetel ja kuidas ta töötab, polnud meil mõistagi halli aimugi. Ja väga raske on ehitada näiteks jalgratast, kui sa ei tea, milleks rattaid seal veel vaja on? Jah, ega minust veel niipea inseneri saa.

Aga hetkel, kui ma olin juba ettevõtmist lootusetuks tunnistamas, hakkasid esimesed seosed eri detailide vahel tekkima. Et mis milleks vajalik võiks olla ja kuidas eri osi kokku panna. Ja nii me siis Mardiga pusisime, mille käigus arenes meie tehniline taiplikus hämmastava kiirusega.

No muidugi alguses panime osi ka valesti kokku, aga ega midagi, kui ei jaga pea, siis peavad jagama käed. Vahetult enne lõppu pidi Mart meie püha ürituse juurest kahjuks lahkuma, aga kuna mulle tuli appi meie maja Einar, siis saimegi koos imemasinale viimase lihvi antud. Einar muide taipas ära, milleks mingeid punaseid kondoome meenutavaid jullasid vaja on, mina olin neile funktsiooni otsimise juba ammu lõpetanud.

Mida öelda kokkuvõtteks? Et oli üks vahva ettevõtmine, mille käigus me ületasime end korduvalt ja mille tulemusena on nüüd meie külal imemasin, millega saab komposti sõeluda.

Minu tänane päev

Mulle meeldis tänane päev, tegime Udoga puutööd - pliiatsihoidjatele puurisime trelliga auke sisse. Peale seda oli meil veel vabatahtliku tund Anna-Lenaga, kus tegime inimesi - meil olid sellised suured paberid, kust me need inimesi välja ja see meeldis mulle.

Õhtul saab süüa, kuna ma olen ise Christianiga toimkonnas, siis me valmistame häid spagette. Peale seda seda hakkan televiisorist "Reporterit" vaatama.

Jaan

Puhkus saigi läbi

Nii see ongi - tõsilugu. Esimene nädal möödus mandlioperatsioonist taastudes, mille jooksul mu suured oraatorivõimed, lauluanne ja kohutavalt hea söögiisu pidid taanduma tõsise askeesi ees. Esimene askeesi päev oli eriti karm, haiglavoodis tuli lamada ainult külje peal ja kui selili heitsin, siis sain tädide käest võtta.

Ly helistas mulle operatsiooni ajal - eks ta tahtis kuulda, kuidas ma artsitädi piinamise käes karjun. Kahjuks pidi ta aga leppima vaid lakoonilise SMS-ga. Edasist aega võiks nimetada lihtsalt puhkamiseks, ringihängimiseks ja elust rõõmu tundmiseks.

Tõsi, natuke sai ka tööd tehtud, nimelt käisime Katriniga Emajõe koolis koolitust tegemas probleemsest käitumisest. Ausalt öeldes jäid minu arvates selle kahe intensiivse tunni järel otsad küllaltki lahti nii, et ma mõtlen tõsiselt selle peale, kuidas seal koolitust jätkata. Eile kirjutasin veel oma tütre emale kursusetöö retsensiooni - tema, tubli inimene, hakkab ülikooliga ühele poole saama.

Aga nüüd siis tagasi Maarja külas ja eks see, mida siin kohtan vastab sellele, mida võiski eeldada, nimelt seda, et osad asjad on selle kolme nädalakesega muutunud, aga enamus neist jäänud ikka samasugusteks - ikka samad tööd ja tegemised, mured ja rõõmud. Ainult ilm on nii soojaks läinud, et sellist viimase kolme nädala jooksul Tartus nagu ei mäletagi.

Üks asi tundus igal juhul kohe algul üüratult põnev, nimelt kaevatakse meil maa alla selline toru, kuhu sisse kallatakse piiritus - no ma varem tõesti ei teadnud, et maakütte süsteem ka piiritusejuhtme funktsiooni täitma peab.

Ivo

kevadpühad koos sõpradega

1. mail oli küla vilgast tegevust ja saginat täis. Meile tulid külla vanad sõbrad Tartust Leo-klubist ja tõid kaasa oma sõbrad Saksamaalt ning uue Leo-klubi rahva. Tõmbenumbriks küla tutvustamisel oli paadisild. Suure tähelepanu osaliseks sai ka punase maja akvaarium. Nalja, naeru ja lõbusat melu jagus terveks päevaks.

Toimkond- Martin ja Leena- oli tasemel ja nii sai seljanka valmis ning 32 leo`d ja skandinaavia maja rahvas võis suppi nautima asuda. See käis põhimõttel, et otsi kohta kus sa saad... No igatahes said kõik 40 hinge söönuks. kui oli joonistatud, söödud ja tubast jagpalli mängitud, hüljati punane maja ja mindi päris jalgpalli mängima. Maarja Küla ja jalgpall on aegade algusest lahutamatud olnud ju! Mäng oli vägev ja pall käis ära ka puude ladvus.

Pärast jalkat ootas saun ja skandinnavia majas oli ootamas tee, kohv ja kringel. Aga nagu ikka - kord iga pidu saab otsa. Nii seegi kord oli märkamatult kättejõudnud õhtu ja külad sättisid end kojuminekule. Lahkumiskallistused ja kinnitused peagi jälle kohtumiseks jäid küla elanikele lohutuseks.

Tiina

Juukselõikaja manu

Käisime koolivaheajal Räpina õpetajate ja meistritega Rootsis sealse kooliharidussüsteemiga tutvumas. Hästi mõttekas reis oli, saime kokku vanade sõprade Kenny ja Monicaga, kes tegelikult kogu koolitusprogrammi meile välja töötasid ja ulualuse muretsesid. Saime kõvasti targemateks.

Tagasi sõites laeva peal kostis järsku valjuhääldist tekst, et on 7. dekil avatud juuksurisalong. Kus tehakse ilma rahata soenguid pähe. Varsti algas meie sõbraliku kollektiivi liikmete seas vaikne valgumine seitsmendale tekile. Kõigepealt sai popi soengu pähe Tairi, seejärel Lya. Urmas sättis end massööri käte vahele, kes oli oma pukiga kah koha sisse võtnud. Mina ka siis! Kuna mul oli juba vist 4 kuud vähemalt kasvanud seal selline pusa, mille lahtiarutamise olid võimatuks tunnistanud paljud, sealjuures Lya, Tiina, Liisu kohe kindlasti.

Sama mõte oli ka esimesel kolmest juuksurist, kes ahhetades vaatas pusa ja näitas seda kohe teistele ka. Tema kõrval seisev rasta või afro (ma ei oska öelda) patsidega lahe juuksuripiiga ütles aga, et tema on veel hullemaidki lahti harutanud ja et ma oodaku ära, ta võtab mind varsti käsile. Nii läkski - umbes 1,5 tundi pusis see imeline inimene mu pusa kallal kuni lõpuks ütles:"Valmis! See on vähemalt ühte shampust väärt!"

Nüüd on mul jälle juuksed, kust kamm igalt poolt läbi käib. Aga juuksur ütles veel, et ma ei peagi juukseid kammima. Ainult siis tuleb mul aasta pärast tema juurest uuesti läbi minna. Ma vist vabalt niiviisi teengi!

Huko

Sõprade klubi

Tere!

Mina armastan oma sõpru väga! Eriti meeldib mulle nendega rääkida, unistada ja mõnikord ka oma muresid kurta. Kuid kõige parem on niisama koos olla, vaikida ja kuulata sõbra nohinat, kui ta suvises taevas sõudvaid pilvi vaatab. Heinakõrred kõditavad ja aeg astub omasoodu. Tead küll...

Kui ma Maarja Külasse tulin, siis esialgu kartsin – kõik oli ju uus ja võõras. Kuid täna ei kujuta ma oma elu kuidagi ilma külata ette. Hommikul ikka ruttu üles, et saaks külla munatädi juurde kollaseid mune tooma või puutöökotta pilte põletama. Ikka alati kellegagi käsikäes. Ma arvan, et suur sõprus ongi Maarja Külas kõige mõnusam asi.

Tead, mida ma mõtlen. Et mõnikord, kui ma pole Sind kaua näinud, siis lihtsalt tahaks küsida, kuidas sul läheb ja rääkida oma tegemistest, toimetustest. Mulle nii meeldiks, kui ma istuksin maha ja saaksin Sulle kirja kirjutada. Ja siis Sina kirjutaksid vastu. Ehk oleks meil isegi päris oma sõprade klubi, kus saaks mõnikord nalja teha ja teinekord nõu küsida, kui pesumasin käima ei lähe. No kellel see ikka meeles püsib, kuidas need nupud ja asjad seal töötavad.

Rääkisin tegelikult oma mõttest ka Lyle. Ta arvas, et see oleks päris tore ettevõtmine. Kui Sa ka nii arvad, siis ole hea ja täida see imelik Ly tehtud paber ära. Ta ütles, et nii saab ta teada, kuidas Sulle kirjutada. Võibolla on tal õigus, mina ei tea. Aga tsau siis! Ja kirjuta mulle mõnikord, eksju!

Sinu sõber Maarja külast
(nimi ei tule praegu meelde)

Ly otsib häält

Kui ma esmaspäeva õhtul külakoosolekul olin, olin veel täitsa häälekas. Teisipäeva hommikul ärgates olin mina olemas, aga hääl kadunud. Tegelikult päris ära ta just polnudki kadunud, aga kuidagi lünklikuks oli jäänud. Tänaseks päevaks on täiesti kadunud. Nüüd olen selline natike salalik ja sosistan pidevalt ja kõik, kellega räägin, hakkavad ka sosistama. Ilmselt on tegemist häälte ühise kevadrännakuga. Igatahes, kui te minu häält peaksite kohtama, siis öelge edasi, et ma olen kurb ilma hääleta ja ootan teda väga tagasi. Homme on juba Küla sünnipäev ja mina ei saagi häälekalt oma rõõmu väljendada :(

Ly

Kuulutaja

Eestis on üks pisike küla, kus kolmes majas elab 18 noort toredat inimest. Nad ärkavad hommikul, praevad endale paar naabrinaise juurest toodud muna ja asuvad igaüks oma tööde juurde – üks kütab ahjud, teine söödab loomad ja kolmas koob vaipa. Päris mitmed neist käivad ka koolis, sest õpivad ametit, mis annab neile üsna pea leiba.

Majad, kus nad elavad, on vahvad ja täpselt sellised, nagu vaja – ükski nurk pole ülearu. Omakeskis kutsuvad nad maju kas rootsi, skandinaavia või saksa majadeks. Seda seetõttu, et majade ehitamisel on neid aidanud head inimesed just nendest riikidest.

Küla elanikel on aga päris mitu sõpra, kes ootavad pikisilmi, et nad saaksid sinna elama minna. Neid ei heiduta, et küla pole veel kaugelti mitte valmis. Täna aga nad sinna ei mahu, sest nende jaoks pole eluasemeid veel ehitama hakatud.

See koht seal Taevaskoja serval kannab nime Maarja Küla. Küla peamõte on pakkuda
intellektipuudega inimestele elamisväärse ja mõtestatud elu võimalust. Nad ei ole pelgalt passiivsed hooldatavad, vaid arenguvõimelised täisväärtuslikud inimesed, kellel kõigil on oma anded, soovid ja unistused.