kaks pead on ikka kaks pead,

ehk siis kuidas me Mardiga täna imemasinat ehitasime.

Lugu algas sellest, et kuna me pidime täna metsa puid istutama minema, aga Urmase tulekuni oli veel aega, siis otsustas Mart üht imemasinat ehitama hakata. Aga kuna tema väitel ta saksa keelt ei oska, siis kutsus ta mind endale appi nõu ja jõuga. No aga see juhend sisaldas endas nii keerulist saksa keelset terminoloogiat, et ma sain ainult ähmaselt aru, kust lause lõppeb ja uus algab. Ega midagi, tuli ise nuputama hakata.

Imemasina nimi pidi olema komposti sõel, aga noh sellest, mis põhimõtetel ja kuidas ta töötab, polnud meil mõistagi halli aimugi. Ja väga raske on ehitada näiteks jalgratast, kui sa ei tea, milleks rattaid seal veel vaja on? Jah, ega minust veel niipea inseneri saa.

Aga hetkel, kui ma olin juba ettevõtmist lootusetuks tunnistamas, hakkasid esimesed seosed eri detailide vahel tekkima. Et mis milleks vajalik võiks olla ja kuidas eri osi kokku panna. Ja nii me siis Mardiga pusisime, mille käigus arenes meie tehniline taiplikus hämmastava kiirusega.

No muidugi alguses panime osi ka valesti kokku, aga ega midagi, kui ei jaga pea, siis peavad jagama käed. Vahetult enne lõppu pidi Mart meie püha ürituse juurest kahjuks lahkuma, aga kuna mulle tuli appi meie maja Einar, siis saimegi koos imemasinale viimase lihvi antud. Einar muide taipas ära, milleks mingeid punaseid kondoome meenutavaid jullasid vaja on, mina olin neile funktsiooni otsimise juba ammu lõpetanud.

Mida öelda kokkuvõtteks? Et oli üks vahva ettevõtmine, mille käigus me ületasime end korduvalt ja mille tulemusena on nüüd meie külal imemasin, millega saab komposti sõeluda.