Egas me ainult tööd rüga...

Juba eelmise aasta lõpus otsustasid Mairi ja küla Tiina, et vabastavad seekord Lykese igasugustest kaaselanike uue-aasta-peoga seotud kohustustest. Kaks pead on ikka kaks pead ja nii sündiski peokava. Rahavale anti teada peo toimumise koht, loosipaki hind (67.60), paluti olla valmis sportlikeks tegudeks (soojad riided!) ja ka stiilipeoks(laulu- ja tantsupidu meil ning mujal). Ja muidugi ei saa lahutada Maarja Küla ning sauna. Saunaraha olime saanud kokku ühel eelmisel kaaselanike üritusel, kus tööst rääkimine oli karistatav trahviga (25 EEKu). Aga kuna külas on nii töökas seltskond, siis kogunes õhtu lõpuks tervelt 800 krooni.
9.jaanuaril kella 16. 00 olid kõik Maarja Küla kaaselanikud, vabatahtlikud ja teised asjaosaliseed kutsutud Tartusse laululava ruumides asuvasse kohvikusse, et anda äsja alanud aastale üheskoos mõnus avapauk.
Kui kõik see rahvas oli kokku saadud, siis oh üllatust, kamandati jälle riidesse ja Mairi juhtimisel asuti teele kõrvalasuvale uisuväljale. Tiina vaatas, et keegi ei viiliks ega kõrvale ei hiiliks ja jäi seltskonna lõppu. Kõik said uisud jalga. Jaan, kontori Tiina, Lya ja Olivia oskasid kuidagi sellest kõrvale nihverdada. Aga ei ole halba ilma heata – Jaanist sai kohalik fotograaf, Tiina oli esmaklassiline uiskudeta treener ja talutaja, Olivia aga ergutustüdruk liuvälja ääres. Kuigi uisutamisega on nagu rattasõiduga, et kui kord oled selgeks saanud, siis ei ta unune, oli ikkagi tegu, et püsti püsida. Sellised uhked poognad nagu noorespõlves, ei tulnud kuidagi välja, aga mõned ringid said ikkagi ära koperdatud. Kes ise hakkama ei saanud, sellele ulatasid Nicole, Judith ja Tiina oma abikäe. Ja nii sai isegi Einar, kes oli elus esimest korda uiskudel, liuväljale mitu tiiru peale tehtud. Aino, Li ja Ly olid ka varmad võõrast jõudu ja pakutud talutamisteenust kasutama.
Kella 18neks oli Marju meile katnud toreda pidulaua. Siit algas stiilipeo osa. Rõõmus äratundmisrõõm oli Eesti rahvariietest.
Ei puudunud ka kaugemad külalised –Araabiast, Uruguaist ja Burkinafasost olid esindajad kohale tulnud. Esindatud olid ka punklaulupidu ja uma pidu, samuti oli meie seas laulupidude bussijuht. Nii see kirju seltskond lauda istuski. Aga ega me siia sööma ei tulnud – laulikud väljajagatud ja kohe laulma. Siis pani küla Tiina proovile rahva näitlejaoskused. Lavastus lühinäidend „Kaunis talveöö“, kus kõigil oli oma osa mängida. Ja ma pean siinkohal kiitma kõiki (eriauhind siiski-siiski kontori Tiinale) ning tõdema, et Maarja Küla võib vabalt oma näitetrupi luua.
Natuke söömist ja laulu ning jõudiski kätte aeg teha „viieks loe“ ja alustada meie traditsioonilist mälumängu. Sellel aastal oli mälumängu ettevalmistanud Lill, keda assisteeris Huko. Tihedas rebimises võitis mälumängu võistkond „Uruguai“ kooseisus – Mairi, Helgi, JudithI ja küla Tiina. Võitjameeskonnal/naiskonnal on au ja kohustus leida endikeskelt see, kes valmistab ette järgmisel aastal mälu-mängu. Veel laulu ja Lille juhendamisel lõbus liikumismäng ning aeg on sealmaal, et saun valmis ja naised sauna. Pärast said muidugi ka mehed saunamõnusid nautida.
Oli veel jäänud loosipakkide jagamine. Seekord oli asi nõnna, et kes pakki tahtis saada, tegi (nagu ikka) ka ise paki, aga pakk tuli teha nimetu ja sootu. Paki kättesaamiseks aga tuli teistele ilma sõnu kasutamata, ainult kehakeeles selgeks teha mingi vanasõna või muidu üldtuntud ütlemine, mille Mairi-Tiina olid paberile kirjutanud. Need kaks naljatilka olid mõned asjad ka peapeale pööranud ja nii oli lõbu veelgi rohkem. Paki sai ise endale valida, aga seda pimesi – pistsid käe pisikesest avast kingikotti, võtsid pakist kinni, ja alles siis, kui käsi pakiga oli kotisuuni jõudnud, avanes viimane.
Veel viimased mõnikümmend laulu ja selleks korraks saigi pidu otsa. Rahvas riidesse ja sõiduvahenditesse ning kojusõit võiski alata.
Toredaid koostegemisi ja -olemisi meile edaspidisekski!

Tiina (külast, mitte kontorist)

Lõpetuseks kaks pildikest sarjast "žongleerimine kolme mandariiniga". Jah, alati ei lähe kõik nii nagu tahaks...aga nalja peab saama ;)