Juukselõikaja manu

Käisime koolivaheajal Räpina õpetajate ja meistritega Rootsis sealse kooliharidussüsteemiga tutvumas. Hästi mõttekas reis oli, saime kokku vanade sõprade Kenny ja Monicaga, kes tegelikult kogu koolitusprogrammi meile välja töötasid ja ulualuse muretsesid. Saime kõvasti targemateks.

Tagasi sõites laeva peal kostis järsku valjuhääldist tekst, et on 7. dekil avatud juuksurisalong. Kus tehakse ilma rahata soenguid pähe. Varsti algas meie sõbraliku kollektiivi liikmete seas vaikne valgumine seitsmendale tekile. Kõigepealt sai popi soengu pähe Tairi, seejärel Lya. Urmas sättis end massööri käte vahele, kes oli oma pukiga kah koha sisse võtnud. Mina ka siis! Kuna mul oli juba vist 4 kuud vähemalt kasvanud seal selline pusa, mille lahtiarutamise olid võimatuks tunnistanud paljud, sealjuures Lya, Tiina, Liisu kohe kindlasti.

Sama mõte oli ka esimesel kolmest juuksurist, kes ahhetades vaatas pusa ja näitas seda kohe teistele ka. Tema kõrval seisev rasta või afro (ma ei oska öelda) patsidega lahe juuksuripiiga ütles aga, et tema on veel hullemaidki lahti harutanud ja et ma oodaku ära, ta võtab mind varsti käsile. Nii läkski - umbes 1,5 tundi pusis see imeline inimene mu pusa kallal kuni lõpuks ütles:"Valmis! See on vähemalt ühte shampust väärt!"

Nüüd on mul jälle juuksed, kust kamm igalt poolt läbi käib. Aga juuksur ütles veel, et ma ei peagi juukseid kammima. Ainult siis tuleb mul aasta pärast tema juurest uuesti läbi minna. Ma vist vabalt niiviisi teengi!

Huko

Sõprade klubi

Tere!

Mina armastan oma sõpru väga! Eriti meeldib mulle nendega rääkida, unistada ja mõnikord ka oma muresid kurta. Kuid kõige parem on niisama koos olla, vaikida ja kuulata sõbra nohinat, kui ta suvises taevas sõudvaid pilvi vaatab. Heinakõrred kõditavad ja aeg astub omasoodu. Tead küll...

Kui ma Maarja Külasse tulin, siis esialgu kartsin – kõik oli ju uus ja võõras. Kuid täna ei kujuta ma oma elu kuidagi ilma külata ette. Hommikul ikka ruttu üles, et saaks külla munatädi juurde kollaseid mune tooma või puutöökotta pilte põletama. Ikka alati kellegagi käsikäes. Ma arvan, et suur sõprus ongi Maarja Külas kõige mõnusam asi.

Tead, mida ma mõtlen. Et mõnikord, kui ma pole Sind kaua näinud, siis lihtsalt tahaks küsida, kuidas sul läheb ja rääkida oma tegemistest, toimetustest. Mulle nii meeldiks, kui ma istuksin maha ja saaksin Sulle kirja kirjutada. Ja siis Sina kirjutaksid vastu. Ehk oleks meil isegi päris oma sõprade klubi, kus saaks mõnikord nalja teha ja teinekord nõu küsida, kui pesumasin käima ei lähe. No kellel see ikka meeles püsib, kuidas need nupud ja asjad seal töötavad.

Rääkisin tegelikult oma mõttest ka Lyle. Ta arvas, et see oleks päris tore ettevõtmine. Kui Sa ka nii arvad, siis ole hea ja täida see imelik Ly tehtud paber ära. Ta ütles, et nii saab ta teada, kuidas Sulle kirjutada. Võibolla on tal õigus, mina ei tea. Aga tsau siis! Ja kirjuta mulle mõnikord, eksju!

Sinu sõber Maarja külast
(nimi ei tule praegu meelde)

Ly otsib häält

Kui ma esmaspäeva õhtul külakoosolekul olin, olin veel täitsa häälekas. Teisipäeva hommikul ärgates olin mina olemas, aga hääl kadunud. Tegelikult päris ära ta just polnudki kadunud, aga kuidagi lünklikuks oli jäänud. Tänaseks päevaks on täiesti kadunud. Nüüd olen selline natike salalik ja sosistan pidevalt ja kõik, kellega räägin, hakkavad ka sosistama. Ilmselt on tegemist häälte ühise kevadrännakuga. Igatahes, kui te minu häält peaksite kohtama, siis öelge edasi, et ma olen kurb ilma hääleta ja ootan teda väga tagasi. Homme on juba Küla sünnipäev ja mina ei saagi häälekalt oma rõõmu väljendada :(

Ly

Kuulutaja

Eestis on üks pisike küla, kus kolmes majas elab 18 noort toredat inimest. Nad ärkavad hommikul, praevad endale paar naabrinaise juurest toodud muna ja asuvad igaüks oma tööde juurde – üks kütab ahjud, teine söödab loomad ja kolmas koob vaipa. Päris mitmed neist käivad ka koolis, sest õpivad ametit, mis annab neile üsna pea leiba.

Majad, kus nad elavad, on vahvad ja täpselt sellised, nagu vaja – ükski nurk pole ülearu. Omakeskis kutsuvad nad maju kas rootsi, skandinaavia või saksa majadeks. Seda seetõttu, et majade ehitamisel on neid aidanud head inimesed just nendest riikidest.

Küla elanikel on aga päris mitu sõpra, kes ootavad pikisilmi, et nad saaksid sinna elama minna. Neid ei heiduta, et küla pole veel kaugelti mitte valmis. Täna aga nad sinna ei mahu, sest nende jaoks pole eluasemeid veel ehitama hakatud.

See koht seal Taevaskoja serval kannab nime Maarja Küla. Küla peamõte on pakkuda
intellektipuudega inimestele elamisväärse ja mõtestatud elu võimalust. Nad ei ole pelgalt passiivsed hooldatavad, vaid arenguvõimelised täisväärtuslikud inimesed, kellel kõigil on oma anded, soovid ja unistused.