Ma mäletan, et kui meie saksa maja rahvas ülemöödunud kevadel Maarja külla kogunema ja oma eluolu vanas majas sisse seadma hakkas, tärkas ka huvi ja ootusärevus selle suhtes, kuna uue maja ehitus pihta hakkab. Ning siis ühel kaunil hommikul, kui meil ootamisest juba paras kopp ees oli, tulidki töömehed ning lõid kopa maasse. Aega läks ja asja sai ja nii olemegi juba aastakese oma uues majas elanud.Ka nüüd juhtus ootamatult, et ühel päeval saabus meie õuele kollane kopp, mille tegutsemine oma sihikindluses ei jätnud kahtlust, et sõbra maja ehitus ongi lahti läinud. Sinna majja lähitulevukus elama asuvatel noortel selle ehitust seega päris algusest peale jälgida ei õnnestu, küll hakkavad nad aga uuest aastast vanasse majja kogunema selleks, et läbida samasugune katsumuste kadalipp ja eluoskuste õppimise õudused nagu meie seda juba teinud oleme. Tegelikult ongi vana maja selliseks alguseks õige koht – enne Maarja küla rahva sinna kolimist uhkes üksinduses tondilossi staatust nautinud hoone kohta ütlevad mõned mehed, et seal majas kummitab ja täiskuuöödel igasugu põnevaid juhtumisi ette võib tulla.
Aga olgu sellega, kuidas on, suvel peaks valmis olema ka uus kodu ja kes selleks ajaks vanas majas ellu jäänud, võib rõõmsasti sisse kolida, uues köögis toimkonnatöid teha, õhtuti telekat vaadata, sõpradega lorijuttu rääkida, laupäeviti suurkoristust teha ja oma toas vaikselt nurru lüüa, kui selleks peaks aega üle jääma.
Mina aga ootan uue maja sündi väga, sest see tähendab minu arvates uut hingamist tervele
külale – on ju uute inimeste tulek siia sellisel hulgal väljakutseks meile kõigile ning samas ka rõõmuks tõdemusest, et oleme õigel teel.
Nii et tuult tiibadesse sõbra maja rahvale! Minu jaoks jääb aga veel selgusetuks see, mis saab tulevikus mäest meie ja uue maja vahel, mis on kerkinud kahe maja ehitusest üle jäänud mullast? Kas hakkame kunagi laulma: “Ei takista vallid, ei takista kraav...”, või hakkame üle selle hoopis sõjalisi õppusi ja kelgutamisvõistlusi korraldama? Eks siis aeg näitab.
Ivo
