Puhkus saigi läbi

Nii see ongi - tõsilugu. Esimene nädal möödus mandlioperatsioonist taastudes, mille jooksul mu suured oraatorivõimed, lauluanne ja kohutavalt hea söögiisu pidid taanduma tõsise askeesi ees. Esimene askeesi päev oli eriti karm, haiglavoodis tuli lamada ainult külje peal ja kui selili heitsin, siis sain tädide käest võtta.

Ly helistas mulle operatsiooni ajal - eks ta tahtis kuulda, kuidas ma artsitädi piinamise käes karjun. Kahjuks pidi ta aga leppima vaid lakoonilise SMS-ga. Edasist aega võiks nimetada lihtsalt puhkamiseks, ringihängimiseks ja elust rõõmu tundmiseks.

Tõsi, natuke sai ka tööd tehtud, nimelt käisime Katriniga Emajõe koolis koolitust tegemas probleemsest käitumisest. Ausalt öeldes jäid minu arvates selle kahe intensiivse tunni järel otsad küllaltki lahti nii, et ma mõtlen tõsiselt selle peale, kuidas seal koolitust jätkata. Eile kirjutasin veel oma tütre emale kursusetöö retsensiooni - tema, tubli inimene, hakkab ülikooliga ühele poole saama.

Aga nüüd siis tagasi Maarja külas ja eks see, mida siin kohtan vastab sellele, mida võiski eeldada, nimelt seda, et osad asjad on selle kolme nädalakesega muutunud, aga enamus neist jäänud ikka samasugusteks - ikka samad tööd ja tegemised, mured ja rõõmud. Ainult ilm on nii soojaks läinud, et sellist viimase kolme nädala jooksul Tartus nagu ei mäletagi.

Üks asi tundus igal juhul kohe algul üüratult põnev, nimelt kaevatakse meil maa alla selline toru, kuhu sisse kallatakse piiritus - no ma varem tõesti ei teadnud, et maakütte süsteem ka piiritusejuhtme funktsiooni täitma peab.

Ivo