Juukselõikaja manu

Käisime koolivaheajal Räpina õpetajate ja meistritega Rootsis sealse kooliharidussüsteemiga tutvumas. Hästi mõttekas reis oli, saime kokku vanade sõprade Kenny ja Monicaga, kes tegelikult kogu koolitusprogrammi meile välja töötasid ja ulualuse muretsesid. Saime kõvasti targemateks.

Tagasi sõites laeva peal kostis järsku valjuhääldist tekst, et on 7. dekil avatud juuksurisalong. Kus tehakse ilma rahata soenguid pähe. Varsti algas meie sõbraliku kollektiivi liikmete seas vaikne valgumine seitsmendale tekile. Kõigepealt sai popi soengu pähe Tairi, seejärel Lya. Urmas sättis end massööri käte vahele, kes oli oma pukiga kah koha sisse võtnud. Mina ka siis! Kuna mul oli juba vist 4 kuud vähemalt kasvanud seal selline pusa, mille lahtiarutamise olid võimatuks tunnistanud paljud, sealjuures Lya, Tiina, Liisu kohe kindlasti.

Sama mõte oli ka esimesel kolmest juuksurist, kes ahhetades vaatas pusa ja näitas seda kohe teistele ka. Tema kõrval seisev rasta või afro (ma ei oska öelda) patsidega lahe juuksuripiiga ütles aga, et tema on veel hullemaidki lahti harutanud ja et ma oodaku ära, ta võtab mind varsti käsile. Nii läkski - umbes 1,5 tundi pusis see imeline inimene mu pusa kallal kuni lõpuks ütles:"Valmis! See on vähemalt ühte shampust väärt!"

Nüüd on mul jälle juuksed, kust kamm igalt poolt läbi käib. Aga juuksur ütles veel, et ma ei peagi juukseid kammima. Ainult siis tuleb mul aasta pärast tema juurest uuesti läbi minna. Ma vist vabalt niiviisi teengi!

Huko