"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles Alo Kurvits kontserti avades. Sallivus, hoolimine ja armastus on just need märksõnad, mis ühendavad Maarja Küla, kõnealust kontsertsarja ja kõiki neid häid inimesi, kes selle projektiga ennast ühte- või teistpidi sidunud on.
Juba kaheksandat korda ulatasid Eesti toredad laulvad näitlejad meile oma abikäe. Seekord siis Tartus ja Tallinnas – kumbki kontsert omanäoline ja ainulaadne kuivõrd erinevatel kontsertidel astus üles erinev koosseis. Käesolev kirjatükk keskendub ennekõike Tallinna kontserdile(16.11.09), sest siinkirjutajal oli au saada osa just Vene teatris toimunust. Aga ma olen üsna veendunud, et Tallinna-emotsioonid kehtivad paljuski ka Tartu kontserdi kohta.
Tänavune teemavalik – teatri- ja filmimuusika – oli ilmselt paljudele meelepärane. Ettekandele tulid lood Leekivast armastusest kuni Here comes the sun-ini.
Otsa tegi lahti Maarja Küla elanike etteaste palaga „Kaua sa kannatad“, mis sai publiku ülisooja vastuvõtu osaliseks ja ilmselt nii mõnelegi saalisviibijale ka pisarakiskujaks kujunes. Taolisi südantsoojendavaid hetki jätkus sellesse kontserdisse omajagu. Mul kangastub silme ees pilt umbes 6-aastasest tüdrukutirtsust, kes istus minu ees ja kelle meeli täitis rõõmus äratundmine, nii et ta lausa hüppas oma toolil kui Peeter Volkonski teadustas, et järgmine lugu on “Koka laul” etendusest “Kuidas kuningas kuu peale kippus” . Eestikeelse lugudevaliku kõrval leidus ka venekeelset klassikat a la Briljantkäest tuntud „Песня про зайцев” (А нам всё равно), mis pani saali kihama ning loo rütmis käsi kaasa plaksutama. Nagu Jan Uuspõld tabavalt ütles: “ Võõrkeelne lugu ei tähenda, et see on halb. Ka eesti keel on kellegi jaoks võõrkeel.” Minu enda vaieldamatu lemmik tuligi seekord võõrkeelsete lugude seast. Taavi Tõnissoni versioon Marlene Dietrich’i loost “Falling in love again”. Või siiski vaieldav lemmik, sest väga tugevat konkurentsi sellele pakub argliku poisi sisekõne teemal, mida kõike ta tüdrukule ütleks kui vaid julgeks. Ja seda sulaselges eesti keeles. Nagu näha, siis lugude valik oli tõesti seinast seina ja igale maitsele jagus midagi.
Kõigi nende aastate jooksul on välja kujunenud tore traditsioon, et eelnev esineja juhtab sisse järgmise. Ja iga näitleja räägib oma loo valikust. Õhtu edenedes tekib nendest jutustustest peateemale alati lisaks justkui teine dimensioon, kus esimene sissejuhatus hakkab elama oma elu ja areneb lõpuks hoopis teiseks looks, haakudes ometigi mingis mõttes iga eelneva osaga sellest improviseeringust. Nii võiski eile Vene teatrisse kontserti nautima kogunenud rahvas avastada end ootamatut hoopis Keila kooli kokkutulekult. Just sinna see teise dimensiooni lugu meid viis :D Seekord! Järgmine kord on paljud asjad teistmoodi, sest nii nagu ei ole kahte täpselt samade esinejatega kontserti, nii ei ole ka kahte samasisulist järjestikku aastat . Külaelanike siiras rõõm ja soe kallistus ning teadmine, et midagi head sai jälle ära tehtud on ilmselt parim motivaator kogu selle projekti elluviimisel ja selles osalemisel.
Aitäh meile kõigile! :)
Maarja Küla elanikud esitamas lugu "Kaua sa kannatad" Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo
Maarja Küla vabatahtlikud Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo
Enne Tallinna kontserdi algust, 16.11.09. Foto: Hippe Oimet
"Kaua sa kannatad" Maarja Küla esituses Tallinnas, 16.11.09. Foto: Einar Oimet
"Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..." Tallinnas 16.11.09. Foto: Einar Oimet
