kaks pead on ikka kaks pead,

ehk siis kuidas me Mardiga täna imemasinat ehitasime.

Lugu algas sellest, et kuna me pidime täna metsa puid istutama minema, aga Urmase tulekuni oli veel aega, siis otsustas Mart üht imemasinat ehitama hakata. Aga kuna tema väitel ta saksa keelt ei oska, siis kutsus ta mind endale appi nõu ja jõuga. No aga see juhend sisaldas endas nii keerulist saksa keelset terminoloogiat, et ma sain ainult ähmaselt aru, kust lause lõppeb ja uus algab. Ega midagi, tuli ise nuputama hakata.

Imemasina nimi pidi olema komposti sõel, aga noh sellest, mis põhimõtetel ja kuidas ta töötab, polnud meil mõistagi halli aimugi. Ja väga raske on ehitada näiteks jalgratast, kui sa ei tea, milleks rattaid seal veel vaja on? Jah, ega minust veel niipea inseneri saa.

Aga hetkel, kui ma olin juba ettevõtmist lootusetuks tunnistamas, hakkasid esimesed seosed eri detailide vahel tekkima. Et mis milleks vajalik võiks olla ja kuidas eri osi kokku panna. Ja nii me siis Mardiga pusisime, mille käigus arenes meie tehniline taiplikus hämmastava kiirusega.

No muidugi alguses panime osi ka valesti kokku, aga ega midagi, kui ei jaga pea, siis peavad jagama käed. Vahetult enne lõppu pidi Mart meie püha ürituse juurest kahjuks lahkuma, aga kuna mulle tuli appi meie maja Einar, siis saimegi koos imemasinale viimase lihvi antud. Einar muide taipas ära, milleks mingeid punaseid kondoome meenutavaid jullasid vaja on, mina olin neile funktsiooni otsimise juba ammu lõpetanud.

Mida öelda kokkuvõtteks? Et oli üks vahva ettevõtmine, mille käigus me ületasime end korduvalt ja mille tulemusena on nüüd meie külal imemasin, millega saab komposti sõeluda.

Minu tänane päev

Mulle meeldis tänane päev, tegime Udoga puutööd - pliiatsihoidjatele puurisime trelliga auke sisse. Peale seda oli meil veel vabatahtliku tund Anna-Lenaga, kus tegime inimesi - meil olid sellised suured paberid, kust me need inimesi välja ja see meeldis mulle.

Õhtul saab süüa, kuna ma olen ise Christianiga toimkonnas, siis me valmistame häid spagette. Peale seda seda hakkan televiisorist "Reporterit" vaatama.

Jaan

Puhkus saigi läbi

Nii see ongi - tõsilugu. Esimene nädal möödus mandlioperatsioonist taastudes, mille jooksul mu suured oraatorivõimed, lauluanne ja kohutavalt hea söögiisu pidid taanduma tõsise askeesi ees. Esimene askeesi päev oli eriti karm, haiglavoodis tuli lamada ainult külje peal ja kui selili heitsin, siis sain tädide käest võtta.

Ly helistas mulle operatsiooni ajal - eks ta tahtis kuulda, kuidas ma artsitädi piinamise käes karjun. Kahjuks pidi ta aga leppima vaid lakoonilise SMS-ga. Edasist aega võiks nimetada lihtsalt puhkamiseks, ringihängimiseks ja elust rõõmu tundmiseks.

Tõsi, natuke sai ka tööd tehtud, nimelt käisime Katriniga Emajõe koolis koolitust tegemas probleemsest käitumisest. Ausalt öeldes jäid minu arvates selle kahe intensiivse tunni järel otsad küllaltki lahti nii, et ma mõtlen tõsiselt selle peale, kuidas seal koolitust jätkata. Eile kirjutasin veel oma tütre emale kursusetöö retsensiooni - tema, tubli inimene, hakkab ülikooliga ühele poole saama.

Aga nüüd siis tagasi Maarja külas ja eks see, mida siin kohtan vastab sellele, mida võiski eeldada, nimelt seda, et osad asjad on selle kolme nädalakesega muutunud, aga enamus neist jäänud ikka samasugusteks - ikka samad tööd ja tegemised, mured ja rõõmud. Ainult ilm on nii soojaks läinud, et sellist viimase kolme nädala jooksul Tartus nagu ei mäletagi.

Üks asi tundus igal juhul kohe algul üüratult põnev, nimelt kaevatakse meil maa alla selline toru, kuhu sisse kallatakse piiritus - no ma varem tõesti ei teadnud, et maakütte süsteem ka piiritusejuhtme funktsiooni täitma peab.

Ivo

kevadpühad koos sõpradega

1. mail oli küla vilgast tegevust ja saginat täis. Meile tulid külla vanad sõbrad Tartust Leo-klubist ja tõid kaasa oma sõbrad Saksamaalt ning uue Leo-klubi rahva. Tõmbenumbriks küla tutvustamisel oli paadisild. Suure tähelepanu osaliseks sai ka punase maja akvaarium. Nalja, naeru ja lõbusat melu jagus terveks päevaks.

Toimkond- Martin ja Leena- oli tasemel ja nii sai seljanka valmis ning 32 leo`d ja skandinaavia maja rahvas võis suppi nautima asuda. See käis põhimõttel, et otsi kohta kus sa saad... No igatahes said kõik 40 hinge söönuks. kui oli joonistatud, söödud ja tubast jagpalli mängitud, hüljati punane maja ja mindi päris jalgpalli mängima. Maarja Küla ja jalgpall on aegade algusest lahutamatud olnud ju! Mäng oli vägev ja pall käis ära ka puude ladvus.

Pärast jalkat ootas saun ja skandinnavia majas oli ootamas tee, kohv ja kringel. Aga nagu ikka - kord iga pidu saab otsa. Nii seegi kord oli märkamatult kättejõudnud õhtu ja külad sättisid end kojuminekule. Lahkumiskallistused ja kinnitused peagi jälle kohtumiseks jäid küla elanikele lohutuseks.

Tiina