08 November 2007

Mis siis sel sügisel põnevat oli?

Ma tean, et on inimesi, kes kujutavad aega sirgjooneliselt: me tuleme kuskilt minevikust, asume parasjagu kusagil ja suundume tulevikku. Meil siin Maarja külas sobib vist aga rohkem spiraalne aja käsitlus (nagu meie esivanematelgegi) - et igal aastal enam-vähem samal ajal toimuvad ühed ja samad asjad.

Nii hakkasidki päevad lühemaks, ilmad külmemaks muutuma, asjaliku pilguga tuli üle vaadata kogu oma garderoob ning septembri alguses oma tegemised koolieluga kohandada. Kuna me sellega niivõrd edukalt hakkama saime, siis polnudki midagi imestada, et kalendrisügise algust 23. septembril eriti nagu tähelegi ei pannud. Nüüd on õnneks juba esimene lumigi maas, Nipernaadi seab sammud kodu poole ja meie võime siin küsida, mis tegi selle sügise meeldejäävaks?

Ja tõepoolest, ajalukku saame kirjutada nii mõnegi rea. Tähistas ju september Maarja külas ka esimest korda kooliaasta algust - nii õpivadki 11 meie elanikku Räpina Aianduskooli kaudu siin erinevaid ameteid ja kui meie unistused täituvad, saavad neist kõigist tublid ja tarmukad töölised. Selle sügiseseks saavutuseks saab lugeda ka füsioterapeut Ly tulekut meile - nii käibki ta üks kord nädalas meie elanikega võimlemas ja tuleb tunnistada, et elanikele sobib see nagu rusikas silmaauku. Minule meeldib muidugi eriti see, et kuna meil on nüüd siin kolm Ly/Li nimelist, siis vahel tekitab see lõbusat segadust. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema ja pealegi pidavat anarhia olema korra ema.

Septembri alguses jõudis Prantsusmaalt tagasi ka meie endine vabatahtlik Olivia, kes asus ametisse Tartu Descartes´i Lütseumis prantsuse keele õpetajana ja meil tegevusjuhendajana. Sellest saab järeldada vaid üht: annad Maarja külale sõrme, võtab terve käe ja siis polegi midagi imestada, kui meie vabatahtlikud tulevad peale siin veedetud aega robinal tagasi. Igatahes on Olivia teinud algust kena traditsiooniga.

Mis puutub meie tegemiste esteetilisemasse külge, siis ei saa mainimata jätta, et septebris tuli meile savitöö meister Aivar, kelle toimetamisi võib küll ainult ülivõrdes kirjeldada. Ta on oma ala asjatundja ning oskab seda ka väga hästi meie elanikele õptada ja nii ongi lausa lust kaeda, kuidas valmivad savist tassid, taldrikud, küünlahoidjad ja mingid asjad veel, mille nimetamiseks pole sõnu leiutatud (aga küll jõuab). Igal juhul on tulemuseks ilusad ja dekoratiivsed asjad, mida saab kinkida mälestuseks kõigile meie headele sõpradele üle maailma.

Nüüd arvan ma aga küll, et igaüks kes eelnevat juttu luges, sai aimu, kui põnev on elu Maarja külas ja et jätta ruumi ka isiklikuks avastamisrõõmuks, siis ei lobisegi rohkem. Sügis hakkab mööda saama, kohe-kohe tulevad toredad "Kuula palun" kontserdid ja kaugel need jõuludki
on? Äge on aga see, et alati juhtub midagi põnevat, mis aitab seda aega meelde jätta.

Ivo

No comments: