Maarja Küla pood Tartu Lõunakeskuses

Kes veel ei tea, siis meil on Tartus Lõunakeskuses avatud pood. Osta saab erinevaid meeneid, mis meie elanikud ise valmistanud on. Muist tööst tehakse ära kohapeal, teine osa valmib nobedate näppude all Küla töökojas.
Kanal2 Reporter käis meie armsas pood-töökojas külas. Elmer ja Piret tutvustasid televaatajatele poe elu-olu ning töökorraldust :) Kel saade nägemata jäi, siis järelvaadata saab siit

Püstolreporter-Marit

Kuula, palun! 10

Paistab, et sel aastal on meie jaoks paljugi juubelihõngulist toimumas. Nii nagu me ise saime kümneseks, nii on 10ndat korda heade näitlejate ja inimeste abiga meie tegemisi toetamas ka "Kuula, palun!" kontsertsari.

Tänavu toimus 2 kontserti - üks Tartus Vanemuises ja teine Tallinnas Vene Teatris. Iga senine kontsert on olnud eri-ilmeline ja meeldejääv. Iga aasta on olnud uus läbiv teema ja iga aasta on keegi ikka avastanud või taasavastanud mõne hea unustustehõlma vajunud laulu. Tänavused kontserdid olid selle poolest erilised, et ettekandele tulid valitud parimad palad läbi kontsertsarja ajaloo. Lavalaudadele aga (taas)astusid mõnedki näitlejad, keda seal juba mõnda aega näha ega kuulda polnud saanud.

Esitusele tulnud laulud erinesid kahe kontserdi lõikes pisut. Näitlejate töö on kord juba selline, et mitte iga õhut pole vaba, isegi kui väga tahaks. Nii saidki näiteks tartlased näha teiste hulgas Hannes Kaljujärve, tallinnlased jälle omakorda täies koosseisusu ja ilus triot Sandra Uusberg, Marta Laan, Katja Nikolajeva. "Kadunud poegadest" tegi tagasituleku Üllar Saaremäe, kes oli vahepealsetel aastatel oma loo "Her Father Didn't Like Me Anyway" tõlkinud eesti keelde ja nii võis mõlemal kontserdil kuulda lugu "Ta isa mind ei sallinud nagunii".
Kindlasti pakkus ka tänavune kontsert igaühele killukese äratundmisrõõmu ja mõnusa enesetunde heast teost. Kui tänavusel kontserdil õhtujuht palus tõsta käe neil, kes käinud kõiki kümmet kontserti kuulamas, siis tõusis nii mõnigi käsi. 9, 8, 7, 6, 5...siit alates võiks juba öelda kätemeri. Soe tunne ilmselt nii korraldajatele kui heategijatele endile. Meile kohe kindlasti! Selle kümne aasta jooksul on enam kui 12 tuhat inimest läbi 20 Kuula, palun!-kontserdi aidanud Maarja Küla ehitada ja töös hoida.

Suur tänu Teile selle eest ja järgmiste kohtumisteni! Olgu selleks siis mõni kontsert või muu tegemine. Meie ootame Teid alati ka omale külla :)

Kõigile neile, kes kontserti kohapeale nautima ei saanud tulla, siis 24.detsembril on ETV ekraanil traditsiooniline Laul Maarja Külale. Pilguheit kulisside taha, näitlejate mõtetesse ja korraldajate nägemustesse siit

Tänukontsert "Tule,palun!"

2011 aasta on kuulutatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks. Eesti on juulikuu pühendanud vabatahtlikele, kes ühel või teisel moel kultuuriga seotud. SA Maarja Küla on südamest tänulik kõigile laulvatele näitlejatele, kes läbi aastate on vabal tahtel üles astunud heategevuskontsertidel Kuula, palun!
Koostöös Olympic Casinoga korraldasime esimesel juulil Maarja Külas neile tänukontserdi "Tule, palun!", kus peaesinejaks oli võluv Merlyn Uusküla. Meie rõõmuks jõudis kohale ka mõni meie toredatest laulvatest näitlejatest. Kõik aktiivselt kaasatantsijad said kingituseks CD-plaadi :) Lisaks toredale kontserdile said soovijad külastada peremaju ja tutvuda Maarja Küla elu-oluga.

Laulu- ja tantsupidu

4.juuni oli see päev, kui Külas toimus järjekordne Maarja Küla Laulu-ja tantsupidu.
Kogunesime avarongkäiguks vana maja taha ja enne rongkäiku said kõik esinejad rinda Maarja Küla märgi.
Laululava poolt kostus Tiina hääl: "Käes on lauluaeg, käes on tantsuaeg!" See oli märguandeks, et rongkäik peaks hakkama liikuma. Rongkäik oli planeeritud selliselt, et viis meid vana maja juurest külakeskuse kõrval asuva laululava ja lõkkeplatsi juurde. Nagu eelminegi aasta kandis laulupeotuld Mart, iga rühma jaoks oli tehtud ka rühma nime kandev silt. Kõik nagu ühel päris laulu- ja tantsupeol olema peab ;)
Kui pidutuli oli lõkkeplatsil rõõmuhõisete saatel süüdatud, siis said "sõna" esinejad.
Silmailu ja laulurõõmu pakkusid Maarja Küla noored Anne Maasiku juhendamisel, Vastse-Kuuste segakoor Anne Kasesalu juhendamisel, folklooriansambel “Kõivokõsõ” Kersti Matsoni juhendamisel, rahvatantsurühm “Vihista viisku” Katrin Peili juhendamisel, lauluansambel “Mis sest” Milje-Küllike Muttiku juhendamisel, Tartu Ülikooli rahvakunstiansambel Aveli Asberi ja Mae Viirese juhendamisel, line-tantsurühm “Kener” Ene Risttee juhendamisel. Ka laulupeo publikut, kes oli kokku tulnud üle Eesti, ei olnud unustatud. Nemad said kaasa lauda ja tantsida ühislaulude/tantsude osas. Suurele lau- ja tantsupeo kontsertilde järgnes laulupeosupp, et kosutada piduliste keha enne pikka või natuke lühemat koduteed.

Muljeid vahendas Maarja Küla korrespondent
Marit

Maarja Küla 10

Uskumatuna võib see ju tunduda, aga tõepoolest - Maarja Küla saab sel aastal 10 aastat vanaks. Esimene juubelihõnguline juubel! Seoses sellega otsustasime oma külakeskuse vastavatud saalis korraldada balli.
Õhtu algas piduliku aktusega. Meie tänasime meile olulisi inimesi ja ettevõtteid-organisatsioone ning saime ise hulga häid soove koos soojade kallistuste ja kingitusega vastu. Edasi läks juba päris balliks. Kõik olid riietunud pidulikkesse õhtukleitidesse või ülikondadesse.
Muusikalise poole eest palusime hoolt kandma ansambel Sleepwalkersi. Tants läks käima sellise hooga, et korraks tekkis isegi hirm – nii see rahvas küll kokku lepitud neli tantsublokki ei kesta. Aga kestis ja kuidas veel! Bänd pakkus jalakeerutajatele lugusid valsist rockini, viimanegi õhk sai saalist välja tantsitud kuumade jive’i rütmide taktis. Ja muidugi suur soovilugu samba, mis rahva veel rohkem tolmu maast üles keerutama ajas. Siiras rõõm peegeldus ka nende elanike näol, kes saatuse tahtel ratastoolis oma tantsud peavad tantsima. Põrandal jätkus ruumi ka neile ja Sleepwalkersi rütmide saatel sai üheskoos maha tantsitud isegi ratastooli „jenka“.
Tantsublokkide vahepeal pakkusid silmailu nooremad ja vanemad võistlustansijad tantsuklubist Maarja. Ja loomulikult maitsev sünnipäevatort, mis koos tassi kohviga pidulistele serveeriti.
Kogu selle tantsu ja tralli saatel oli kell märkamatult tiksunud lõpuvalsini, mis aga sugugi pidu lõpetavaks ei osutunud. Bänd oli rahva nii suurde piduhoogu kütnud, et tuli appi võtta lisalood. Balli lõpetas ilutulestik, misjärel külalised suundusid autode poole, et alustada kojusõitu. Küla elanikud ja nende tegevusjuhendajad aga asusid teele oma tubade poole, saatjaks elev jutuvada, mida jäi kroonima lause:

„See oli nagu rohkem kui 100% lahe pidu ja bänd!“

Aitäh, kõigile esinejatele ja külalistele, et te tulite meile appi ja pakkusite nõnda hea emotsiooni! Me ootame teid pikisilmi tagasi :)

Maarja Küla pere

Teeme Ära 2010

Meil ehitusjärgus oleva külakeskuse kõrvale on valmis saanud kena laululava. Et tulevikus oleks veel kenam, siis otsustasime 1.mail koos ülejäänud Eestiga "ära teha" ning külvata laululava platsile muru.
Hommikuse rivistuse ajaks oli taevas hall ja sombune. Ilma trotsides olid vaprad talgulised siiski kohale tulnud. Jagati kätte tööülesanded ja -vahendid ning talgutöö võis alata. Külla tulnud talgulistele ulatasid oma abikäe ka Maarja Küla elanikud ja üheskoos valmistati väljak ette muru külvamiseks. Korjasime kokku kõik suuremad kivid ja juurikad, traktor keeras pinnase ümber, et viimasedki väänikud kivid ei pääseks tulevikus muruniidukit lõhkuma. Seejärel tasandati pinnas ja võis alata külvitöö. Selleks ajaks oli päikegi töömesilasi paitama jõudnud ning kõigil tuju väga hea.
Samal ajal käis tulevase külakeskuse taga usin koristusprahi põletamine. Kõik tööplatsilt kokku korjatud juurikad ja oksad rändasid lõkkesse. Lisaks juba olemasolev oksarisu, mis külavahelt kokku korjatud. Ikka selleks, et oleks silmal kena vaadata.
Kui külv tehtud ning seeme kinni rullitud, siis... "Supile-supile!" hüüdis hele hääl ümber nurga. Kuna külakeskuse seinad on ju püsti ja katuski peal, siis oli just sinna talgulistele valmis seatud mõnus supilaud, mille keskel auras pott imemaitsva seljankaga. Iga talguline sai tänutäheks kaasa ka külaelanike poolt valmistatud õnnenööbi ning soovijad said lähemalt uudistada elu-olu Maarja Külas :)

Talgu-Mari
PS: pildid tulevad ka. varsti!

„Rocca al Mare Celebrity Poker“ heategevusturniir

Eile toimus Rocca al Mares "Öömüügi" raames ka heategevuslik pokkeriturniir. Eesti ja Soome kuulsad inimesed andsid endast parima, et väljavalitud laste ja noortega tegelevad asutused ning organisatsioonid saaksid osa turniiri auhinnafondist.
Turniir mängiti vormis, kus igale staarile loositi organisatsioon, keda esindada. 18 staari esindasid 6 organisatsiooni, seega iga organisatsiooni esindasid võrdselt 3 mängijat. Kõik mängijad mängisid turniiri individuaalarvestuses ja iga 3-liikmelise esindusvõistkonna hulgast läks arvesse vaid kõrgeimale kohale jõudnud mängija. Selliselt pandi paika 6 heategevusorganisatsiooni paremusjärjestus. Staarid mängimiseks osalustasu maksma ei pidanud ning kogu heategevuseks minev auhinnafond oli välja pandud Rocca al Mare Kaubanduskeskuse AS poolt. Auhinnafondi suuruseks oli 10 000EUR-i.
Loosi tahtel astusid meie eest võistlustulle:
1. Maarja-Liis Ilus
2. Priit Kolsar
3. Gerli Padar
Oli palju põnevaid ja pinevaid hetki. Mõnikord olid mängijad "sunnitud" riskima ehk rohkemgi kui nad soovinud oleksid. Ja nii mõnigi kord tõi selline teguviis kastanid tulest välja. Teinekord nii hästi ei läinud ja organisatsiooni eest jäi võistlema üks meeskonnaliige vähem. Oli neid, kes mängisid esimest korda (või vähemasti nii nad väitsid) kui ka neid, kes juba vanad kalad. Lõppjärjestuse juures - esikoha puhul kindalsti - sai määravaks õnn ja julgus riskida. Lõppjärjestus ja auhinnafond sai seekord just selline:
1. Raimondo Laikre (Tallinna Laste Tugikeskus) – 3500 €
2. Jani Toivola (Tallinna Tähetorni Lastekeskus) – 2000 €
3. Samuli Huhtala (Tallinna Laste Turvakeskus) – 1500 €
4. Mikko Suursalmi (Keila SOS Lasteküla) – 1000 €
5. Viivi Pumpanen (Peeteli Kiriku Päevakeskus) – 1000 €
6. Maarja-Liis Ilus (Maarja Küla) – 1000 €
Lisaks pokkeriturniirile oli oma panus heategevusse anda ka keskuse külastajatel. Olympic oli üles seadnud õnneratta ning selle kõrvale annetuskastid turniiril osalevate organisatsioonide toetuseks. Iga loterii ostnud inimene sai ise otsustada, kelle toetuseks tema panus läheb.
Suur aitäh meie võistkonnale - Maarja-Liis Ilus, Gerli Padar, Cool D -, kõikidele inimestele, kes toetasid ostes loteriipileti ning loomulikult Rocca al Mare keskusele ja Olympic Casinole, tänu kellele see tore ettevõtmine teoks sai. Meile kulub see raha marjaks ära, sest meil on külakeskuse ehitamine pooleli :)

Meie mees Havannas,
Marit

Kaaselanike õppereis Astangu Kutserehabilitatsioonikeskusesse

See on sest, et tõusen vara, hoolsalt võimlen ma ja harjutusi teen....
Täpselt nõnna see päev algaski nende meie küla kaaselanike jaoks, kes suurest teadmistejanust kannustatuna olid otsustanud võtta ette käigu Astangule. Kui hommikul kell 6 väljus buss Põlva Roosi Kooli õpetajate ja lastevanematega Põlvast, siis samal ajal alustas meie rahvas matka (900 m) teeotsale, et ühineda põlvakatega seal. Väike segadus tekkis Sõbra maja rahva ootamisel, aga õite ruttu sai ülejäänud rahvastele selgeks, et oodata ei tasu - pole keda oodata. Need vanad inimesed olid juba finišši poole teele asunud :D Nii sättisid ka teised kotid õlale/selga ja rahvamatk võis alata.
Peagi oli ka buss kohal ning läks sõiduks pealinna poole. Astangul oli päris tihe programm - laat, seminarid, maja tegemiste tutvustus-ringkäik. Et teada saada, milline on elu ratastoolis, proovisid Judith, Nicole ja Einar ratastooliga takistusraja läbimist ja pidid tõdema, et see oli väga raske .
Palju kasulikke teadmisi sai seminaridelt ja infolauast. Majaga tutvumise ringkäigul kohtasime oma sõpru Tartu Maarja Koolist. Programm oli nii tihe, et kõikidesse kohtadesse, kuhu oleks tahtnud, kõik ei jõudnudki.
Märkamatult oli aeg nii kaugele jõudnud, et tuli alustada kojusõitu. Saadud ideed ja mõtted on juba igaüks pannud laagerduma oma hallidesse ajurakukestesse ja küllap sealt koorduvad ükskord välja ühised ideed, kuidas nähtut-kuuldut rakendada meie küla hüvanguks.

Põhjala-maja-Tiina

Meeldetuletus! Tööotsija ETV-s 01.03.2010

"Tööd pakub Põlvamaal Taevaskoja lähistel asuv Maarja Küla, mis on koduks intellektipuudega noortele. Vajatakse tegevusjuhendajat liitpuudega noormehele. Kandideerinute hulgast valis tööpakkuja välja kolm sellele töökohale kõige sobivamat inimest. Töövestlus ja proovitöö selgitavad välja parima. Saatejuht Toomas Luhats. Tööotsijaid abistab karjäärinõustaja Tiina Saar. Režissöör Tarvo Mölder, juhtoperaator Ivar Murel, operaator Ergo Treier, helirežissöör Mati Jaska, valgustaja Silver Riibak, toimetaja Õie Arusoo, produtsent Hannela Lippus."
Just nii reklaamib saadet välja ETV oma kavas. Saade ise on eetris:
ETV-s 01.03.2010 kell 20.30. Kes siis ei saa vaadata, neile on kordus ETV-s päev hiljem, 02.03.2010 kell 16.00!
Toredat vaatamist!

Palju õnne, armas Eesti Vabariik!

Eesti riigi sünnipäev on nii suur pidupäev, et keegi ei pea minema sellel päeval ei kooli ega ka tööle. Taevataadilt oli sünnipäevakingiks ilus, päikesepaisteline ilm. Kell 10 kogunes kogu Maarja Küla rahvas Eesti maja juurde, et pidulikult heisata lipp. Selle au said endale sel päeval külas olnud vabatahtlikud.
Kui lipp oli heisatud kõlas Sigridi, Heleni ja Garry eeslaulmisel meie vabariigi hümn. Uhkusega peab nentima, et meie külarahval on Eesti Vabariigi hümni sõnad korralikult peas! Kõne isamaale ja rahvale pidas seekord Tiina. Nimelt on meil nii, et igal aastal astub sõnavõtuga üles keegi nende kaaselanike seast, kes pole veel eelmistel aastatel kõnelda saanud. Ühislaulmine on meie külas alati suure au sees olnud ja nii kõlasidki veel mõned isamaalised laulud. Kõned peetud, laulud lauldud, mindi oma majadesse, et nautida pidupäeva.
Õhtul oli televiisorist ülekanne presidendi vastuvõtust ja majades koguneti teleka ette nähtavat kaema ja arutama/arvustama - eks kohalikul moepolitseil oli hulgaliselt tööd :)

Palju õnne, armas Eesti Vabariik!

Hõissa, meil on vastlad!

Juba hommikul olid kõik majad hernesupi ja vastlakuklite lõhna täis. Pealelõunal külas tööd ega kooli polnud. Pakkisime hoopistükkis oma kelgud, suured kiled ja kilekotid bussidesse, panime ennast mõnusasti ja soojalt riidesse ning läkski minu ja Einari juhtimisel (meie olime vastlapäeva eestvedajad) sõiduks Mammastesse. Seal ootasid meid juba sõbrad Põlva PIK`ist. Sõiduriistad valitud, läkski mäkketõusuks lahti. Ei saa ju mäest alla lasta, kui mäkke ei roni. Igaüks sai valida koha, kust alla lasta. Kõige julgemad ronisid päris üles ja mõned, kes ei tahtnud nii suure hooga mäest alla tuhiseda, valisid laugema nõlva. Ja nagu ikka meil juba vastlapäeval kombeks, ei saanud me ka sellel korral ilma lõbusate „õnnetusteta“. Kes lasi võssa, kes niitis teisi jalust maha, kellel lipsas kelk poolel mäel alt ära - kes teeb, sel juhtub! :D
Pidasime maha ka mõned võistlused. Kindlaksmääratud joone tagant stardiga võistlustel sai Meelis kõige pikema liu. Aga tublid olid kõik. „Vabalaskumisel“, see tähendab, et igaüks võis valida, kuskohast alla laseb, käis tihe rebimine kahe kelgu vahel. Ühe peal istusid Anu oma tütrega ja teisel kelgul oli Huko. Sedapuhku jäi võit naistele. Ega teisedki neile palju kaotanud.
Lumised, väsinud aga rõõmsameelsete ja punapõsksetena jõuti hämaras külla tagasi. Reedesel külakoosolekul oli vastlapäev üheks punktiks ja kommentaarid olid sellised: „Vinge oli!!!“; „Äge oli!!!“; „Lasin sellise hooga alla!!!“; „Nägin, kuidas Siiri kuusepuuvõssa lasi!“; „Vastlakukleid sõime!“
Mälestusteks mõned sinikad, kaotatud kindad ja suur portsion veel kauaks jaguvat head tuju jääme järgmist vastlapäeva ootama.

Põhjala-maja-Tiina

Kuidas televisioon käis Tööotsija saadet tegemas, meenutusi telgitagusest.

29.jaanuaril käis meil Külas televisioon. Sõbra maja tegevusjuhendaja leidmiseks kuulutati välja konkurss ja tuli mõte panna see „Tööotsija saatesse“. Konkursil osalejate vahel valiti välja 3 kandidaati ja nad pandi siis saates omavahel võistlema töökoha pärast.
Võttemeeskond saabus kohale juba hommikul kella 9 ajal ja neid oli lausa 12 inimest. Kõik nad seadsid end Sõbra majas sisse ja pärast hommikusööki läks lahti saate lindistamine. Üks peaosaline – Joosep - oli juba kohal ja nautis seda inimeste ringi sebimist täiel rinnal.
Ega päris kõike ei lindistatudki Sõbra majas. Käiku läksid ka teised majad, kus tehti erinevate stseenide jaoks võtteid. Meie Sõbra maja elanikud ja kaaselanikud ning vabatahtlikud ei saanud algul üldse sotti, mis toimub. Õnneks võtsime asja rahulikult ja vaatasime, mis saab. Niipalju me teadsime, et võttemeeskonna söötmine ja nende asjade hoidmine ja valvamine on meie teha. Palju lõbusam elu on telgitagustel kui neil, keda filmitakse.
Nii me Tjorveni ja Frederikega muudkui kokkasime ja koristasime ja vaatasime kuidas saadet tehakse. Hommikupoolik oli meile väga rahulik, sest osa episoodidest lindistati Saksa ja Rootsi majas. Selle-eest lõunaajal hakkati väljas läbi viima ülesannet nr1. Selleks oli lumesõda. Kui see mõte tekkis ei olnud lund ega midagi. Aga Huko lubas meile selle välja võluda. Ja võluski! Mine tea, äkki võlus liigagi palju, sest seda on ikka väga palju hetkel.
Ausõna, mina läksin välja selleks, et supi keetmisest end jahutada, aga sattusin suure möllu sisse, sest lumesõda juba käis. Kõik võtsid asja südamega ja kes tuli juurde see lumepalli sai ja hange lennutati (peale Ly ,keda keegi vist ei julgenud puutuda :D). Siis tuli käsk võttemeeskonnalt, et võiks nagu alata ülesandega. Esimesena pidi Kertu hakkama saama. Ta jagas kogu pundi kaheks: naised ja mehed eraldi. Ja siis käsu peale algas pealetung. Osalesid nii elanikud kui ka kaaselanikud ja vabatahtlikud. Asi läks ikka väga kontrolli alt välja , sest lõpuks vahtisid elanikud ja võttemeeskond pealt kuidas kaaselanikud ja vabatahtlikud omavahel lumesõda pidasid ja üksteist hangede lükkasid. Kaamerameestel oli olnud igatahes väga lõbus, sest nad ikka rõõmsalt filmisid kõike seda. Siis hõigati :“Personal palun lõpetage lumesõda, me tahame saatega edasi minna!“ Mitte kunagi ja mitte keegi ei ole meid kusunud personaliks ja see oli nii naljakas ja ootamatu, et me siis lõpetasime küll. Lumesõja episood läks kordamisele, aga seda kuidas see välja tuli näeb alles telekast, lühendatul kujul. Igatahes teised tegid muid mänge, sest muidu oleks möll läinud jälle lahti täie rauaga, uskuge mind. Kuna kõik olid lumesõjas osalised, siis ega pilte sellest küll ei ole aga mälestus sellest on igavene.
Vahepeal lahkusid salaja aga siiski minu ja Marge nähes Maerold ja Joosep, vist väsisid ära ja läksid võttemeeskonna taha. Järgmised saate osalised viisid läbi teistsuguseid mänge, aga lumesõda oli kõige meeldejäävam. Kaamerameeste arvates võiks sellest terve lõigu teha, kuidas ühes kohas omavahel hästi läbi saadakse.
Pärast kõike seda läksid elanikud kooli ja võttemeeskond sööma. Söödud, mindi järgmist saatelõiku tegema. Kui Sõbra majja tagasi tuldi,oli juba pime. Siin filmiti teist ülesannet, nimelt Joosepiga koos söögi tegemist. Meie, kodakondsed panime kõik vajaliku valmis. Ülesandega said kõik hakkama, igatahes midagi kõrbema ei läinud. Ülejäänud rahvas veetis aega mõnusalt vesteldes ja vedeledes suures toas meie maja oivalistel diivanitel. Kes sinna ei mahtunud, oli põrandal. Aga siis läks ühtäkki väga kiiireks ja juba lindistati seda, kes koha sai. Ah et kes? Tuleb 01.03.2010 saadet vaadata ;) Ja siis läksime me kõik, TV omadega koos sööma seda, mida tööotsijad tegid (ja tegelikult meie Tjorveni ja Frederikega lõpuni valmis tegime). Kogu seltskond kiitis toredat päeva ja teineteist ja siis hakati lahkuma, sest kodutee oli neil väga pikk.
Väga pikk ja huvitav päev oli see ka kõigile meile, kes selles osalesid ja muidu kaadritaga tegusid tegid. Loodame, et saime oma majja tööle väga põneva ja toreda persooni. Tere tulemast Sõbra maja rahvusvahelisse ja muidu kirjusse seltskonda. Loodame, et talle meeldib meil väga, seda ta on juba ise ka tunnistanud.

Kogu selle meenutuse pani kirja Sõbra maja perenaine Li.

PS : talvine tarkusetera tuleb siit – lumesõda tehes tuleb müts ikka pähe panna! Küla Tiina värskelt värvitud punane pea oli pärast lumesõda puha pulkas, kuna ta ei olnud omale mütsi pähe panna märganud. Vot!

PPS: saade on eetris ETV-s 01.03.2010 kell 20.30. Kes siis ei saa vaadata, neile on kordus ETV-s päev hiljem, 02.03.2010 kell 16.00!

Egas me ainult tööd rüga...

Juba eelmise aasta lõpus otsustasid Mairi ja küla Tiina, et vabastavad seekord Lykese igasugustest kaaselanike uue-aasta-peoga seotud kohustustest. Kaks pead on ikka kaks pead ja nii sündiski peokava. Rahavale anti teada peo toimumise koht, loosipaki hind (67.60), paluti olla valmis sportlikeks tegudeks (soojad riided!) ja ka stiilipeoks(laulu- ja tantsupidu meil ning mujal). Ja muidugi ei saa lahutada Maarja Küla ning sauna. Saunaraha olime saanud kokku ühel eelmisel kaaselanike üritusel, kus tööst rääkimine oli karistatav trahviga (25 EEKu). Aga kuna külas on nii töökas seltskond, siis kogunes õhtu lõpuks tervelt 800 krooni.
9.jaanuaril kella 16. 00 olid kõik Maarja Küla kaaselanikud, vabatahtlikud ja teised asjaosaliseed kutsutud Tartusse laululava ruumides asuvasse kohvikusse, et anda äsja alanud aastale üheskoos mõnus avapauk.
Kui kõik see rahvas oli kokku saadud, siis oh üllatust, kamandati jälle riidesse ja Mairi juhtimisel asuti teele kõrvalasuvale uisuväljale. Tiina vaatas, et keegi ei viiliks ega kõrvale ei hiiliks ja jäi seltskonna lõppu. Kõik said uisud jalga. Jaan, kontori Tiina, Lya ja Olivia oskasid kuidagi sellest kõrvale nihverdada. Aga ei ole halba ilma heata – Jaanist sai kohalik fotograaf, Tiina oli esmaklassiline uiskudeta treener ja talutaja, Olivia aga ergutustüdruk liuvälja ääres. Kuigi uisutamisega on nagu rattasõiduga, et kui kord oled selgeks saanud, siis ei ta unune, oli ikkagi tegu, et püsti püsida. Sellised uhked poognad nagu noorespõlves, ei tulnud kuidagi välja, aga mõned ringid said ikkagi ära koperdatud. Kes ise hakkama ei saanud, sellele ulatasid Nicole, Judith ja Tiina oma abikäe. Ja nii sai isegi Einar, kes oli elus esimest korda uiskudel, liuväljale mitu tiiru peale tehtud. Aino, Li ja Ly olid ka varmad võõrast jõudu ja pakutud talutamisteenust kasutama.
Kella 18neks oli Marju meile katnud toreda pidulaua. Siit algas stiilipeo osa. Rõõmus äratundmisrõõm oli Eesti rahvariietest.
Ei puudunud ka kaugemad külalised –Araabiast, Uruguaist ja Burkinafasost olid esindajad kohale tulnud. Esindatud olid ka punklaulupidu ja uma pidu, samuti oli meie seas laulupidude bussijuht. Nii see kirju seltskond lauda istuski. Aga ega me siia sööma ei tulnud – laulikud väljajagatud ja kohe laulma. Siis pani küla Tiina proovile rahva näitlejaoskused. Lavastus lühinäidend „Kaunis talveöö“, kus kõigil oli oma osa mängida. Ja ma pean siinkohal kiitma kõiki (eriauhind siiski-siiski kontori Tiinale) ning tõdema, et Maarja Küla võib vabalt oma näitetrupi luua.
Natuke söömist ja laulu ning jõudiski kätte aeg teha „viieks loe“ ja alustada meie traditsioonilist mälumängu. Sellel aastal oli mälumängu ettevalmistanud Lill, keda assisteeris Huko. Tihedas rebimises võitis mälumängu võistkond „Uruguai“ kooseisus – Mairi, Helgi, JudithI ja küla Tiina. Võitjameeskonnal/naiskonnal on au ja kohustus leida endikeskelt see, kes valmistab ette järgmisel aastal mälu-mängu. Veel laulu ja Lille juhendamisel lõbus liikumismäng ning aeg on sealmaal, et saun valmis ja naised sauna. Pärast said muidugi ka mehed saunamõnusid nautida.
Oli veel jäänud loosipakkide jagamine. Seekord oli asi nõnna, et kes pakki tahtis saada, tegi (nagu ikka) ka ise paki, aga pakk tuli teha nimetu ja sootu. Paki kättesaamiseks aga tuli teistele ilma sõnu kasutamata, ainult kehakeeles selgeks teha mingi vanasõna või muidu üldtuntud ütlemine, mille Mairi-Tiina olid paberile kirjutanud. Need kaks naljatilka olid mõned asjad ka peapeale pööranud ja nii oli lõbu veelgi rohkem. Paki sai ise endale valida, aga seda pimesi – pistsid käe pisikesest avast kingikotti, võtsid pakist kinni, ja alles siis, kui käsi pakiga oli kotisuuni jõudnud, avanes viimane.
Veel viimased mõnikümmend laulu ja selleks korraks saigi pidu otsa. Rahvas riidesse ja sõiduvahenditesse ning kojusõit võiski alata.
Toredaid koostegemisi ja -olemisi meile edaspidisekski!

Tiina (külast, mitte kontorist)

Lõpetuseks kaks pildikest sarjast "žongleerimine kolme mandariiniga". Jah, alati ei lähe kõik nii nagu tahaks...aga nalja peab saama ;)

Sportlik aastalõpp Pühajärve Spa&Puhkekeskuses

Meil juhtus selline tore asi, et saime hr. Sibulalt kingituseks kinkekaardi väärtuses 300EEK Pühajärve Spa&Puhkekeskusesse. Ühiselt otsustasime, et aasta lõppu sobiks kõige paremini üks sportlik üritus. Juba varakult leppisime sealse bowlingusaaliga kokku, et tuleme 30.detsember nende juurde bowlima. Aga ilmataadiga unustasime kahjuks kokkuleppe sõlmida. Nii juhtuski, et ilm oli külm ning tuisune ja väga lumine.
Kui me olime bussid komplekteerinud ning juba valmis väljasõitma, siis üks bussidest ei käivitunud. Aga egas sõit veel sõitmata ei jäänud - streikiv buss tõmmati käima. Teeolud lubasid sõita ainult kiirusega kuni 70 km/h. Nõnda juhtuski, et kui me ükskord kohale jõudsime, pidime klassikat kohandama enda järgi: "Kui Maarja Küla rahvas bowlingusse jõudis, oli pea pool nende mänguajast juba kulunud..."
Kiirelt vahetasime oma jalanõud bowlingu-papude vastu, nimed kirja ja mäng võiski alata. Eks meid valdas kahjutunne liig lühikeseks jäänud ajast, aga võitis sport ja bowling. Parem natuke rõõmu ja nalja, kui mitte üldse! Koduteel käis veel elav arutelu visketabavuste ja punktisummade üle. Ja aprillis tuleb jälle uus bowlingumäng, sedakorda juba traditsiooniline bowling koos Tartu Toome klubi lions-naistega. Ootame juba nii väga! :)

Siin ka mõned pildid meie seekordsest bowlimisest:
Kõik on välkturniiriks valmis.

Kohtadele, valmis...Strike! :)

Kulla kallis Jõulutaat...

Päkapikud kõike teavad...ja-ja-jaa ;)

Ootusärevust on tunda kogu külas juba hommikust saati. Askeldamine ja toimetamine, kes aitab toimkonnas, kes kordab jõulusalme. Jõlupraad söödud ja viimasedki read salmist meelde tuletatud ongi aeg koguneda Savikojas.
Kojast kostub noorte rõõmus laul. "Tiliseb-tiliseb aisakell..." ja ongi kuulda Jõulutaadi samme mööda koridori lähenemas. Taadile leitakse mõnus koht otse kuuse kõrval, talle seavad end appi pisipäka Lars ja natuke suurem päka Tiina.

"Mismõttes, et sina ainult kinke üle annad?!? Nii me küll kokku ei leppinud..."

Kolmekesi asutakse kinke jagama. Pakkide lunastamiseks kasutatakse mitmeid võteid - kuulda saab nii jõulusalme kui -laule, esitatakse soolotantse, toimub ka "tantsud jõuluvanaga". Tantsule lisaks saab Jõulutaat nii mõnegi pika pai osaliseks :)

Mari on just oma paki lunastanud :)


Tantsud jõuluvanaga :)

Muidugi oli vanal kaasas ka vitsakimp, aga meil Maarja Külas seda vaja ei lähe!
Kui pakid jagatud said, ootas Jõulutaati ees fotosessioon. Kõik tahavad omale mälestuseks Taadu põlvel istudes tehtud pilti. Ja Jõulutaat on ju teadagi lahke loomuga, teeb veel lisaks suure grupipildigi ja siis...on tal aeg edasi liikuda - järgmised pered ootavad! Meie suur rõõmus pere siirdub tagasi oma majadesse ja üle küla võib kuulda veel üksikuid valjemaid naerukilkeid ning kinkepaberi krabinat...


HÄID JÕULE KÕIGILE!

lõputööde kaitsmine ning lõpupidu

16.12.2009 oli meil külas tähtis päev - Räpina Aianduskooli aiandus- ja kodumajanduse õppegrupi III kursuse õpilased kaitsesid oma lõputöid. Tähtis päev oli see meile kõigile – jätkavad ju meie noored Räpinas õpinguid veel kahel kursusel. Aga see detsembrikuu päev jääb kindlasti kauaks meelde Hannesele, Annelile, Martinile, Sergeile, Angelile, Jaanile, Indrekule, Maiule, Marile ja Maeroldile, kes sel päeval komisjoni ees seni õpitut esitlesid. Eesmärgiks ikka ihaldatud lõputunnistus, mis kõigi jaoks suur tunnustus tehtud töö ja nähtud vaeva eest.

Tööde teemad olid sellised:

* Hannes, Anneli ja Martin - punutised erinevatest materjalidest;

Hannes näitab enda tehtud pilliroost pildiraami

* Sergei, Angel ja Jaan - riiul (puutöö);

Sergei annab aru, kuidas see riiul ikkagi riiuliks sai :)

* Indrek - peiulille kasvatamine, tegi oma esitluse arvutis, kuna talvel ei ole võimalik näidata reaalset külvamis-, istutamis- ja hooldamistööd;

* Maiu, Mari ja Maerold - kudumine (Maiu ja Maerold kudusid seinavaiba ja Mari linikute komplekti).

Maiu ja Maerold esitlevad hindamiskomisjonile oma uhkeid vaipu

Komisjon hindas kõiki nimetatuid lõputunnistuse vääriliseks. Annelil tuleb küll veel mõned tunnis paaris paaris aines kaasa teha, sest teda kimbutasid terviseprobleemid. Aga lõputöö sai temalgi kaitstud ning juba kos järgmise kursusega saab kätte ka tema oma tunnistuse :)

Ülejäänutele anti tunnistused kätte 18.12.2009 toimunud pidulikul aktused Räpina Aianduskoolis.

Lõpetajate nimel said sõna Angel ja Indrek.

Meeles peeti ja tänati ka õpetajaid, kes mingil põhjusel ei saanud olla kooli lõpuni koos meie noortega. Tiia, Udo, Mart said sama suure tänu osaliseks kui praegused õpetajad.

Kui kõik sõnad olid võetud, tunnistused jagatud, lilled kingitud ja pildid tehtud, ootas lõpetajaid väike bankett, kus osalesid ka kohale tulnud vanemad, sõbrad ja teised külalised.

Palju-palju õnne tublidele lõpetajatele ning nende õpetajatele :)

Kuula, palun! 8

"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles Alo Kurvits kontserti avades. Sallivus, hoolimine ja armastus on just need märksõnad, mis ühendavad Maarja Küla, kõnealust kontsertsarja ja kõiki neid häid inimesi, kes selle projektiga ennast ühte- või teistpidi sidunud on.

Juba kaheksandat korda ulatasid Eesti toredad laulvad näitlejad meile oma abikäe. Seekord siis Tartus ja Tallinnas – kumbki kontsert omanäoline ja ainulaadne kuivõrd erinevatel kontsertidel astus üles erinev koosseis. Käesolev kirjatükk keskendub ennekõike Tallinna kontserdile(16.11.09), sest siinkirjutajal oli au saada osa just Vene teatris toimunust. Aga ma olen üsna veendunud, et Tallinna-emotsioonid kehtivad paljuski ka Tartu kontserdi kohta.

Tänavune teemavalik – teatri- ja filmimuusika – oli ilmselt paljudele meelepärane. Ettekandele tulid lood Leekivast armastusest kuni Here comes the sun-ini.

Otsa tegi lahti Maarja Küla elanike etteaste palaga „Kaua sa kannatad“, mis sai publiku ülisooja vastuvõtu osaliseks ja ilmselt nii mõnelegi saalisviibijale ka pisarakiskujaks kujunes. Taolisi südantsoojendavaid hetki jätkus sellesse kontserdisse omajagu. Mul kangastub silme ees pilt umbes 6-aastasest tüdrukutirtsust, kes istus minu ees ja kelle meeli täitis rõõmus äratundmine, nii et ta lausa hüppas oma toolil kui Peeter Volkonski teadustas, et järgmine lugu on “Koka laul” etendusest “Kuidas kuningas kuu peale kippus” . Eestikeelse lugudevaliku kõrval leidus ka venekeelset klassikat a la Briljantkäest tuntud „Песня про зайцев” (А нам всё равно), mis pani saali kihama ning loo rütmis käsi kaasa plaksutama. Nagu Jan Uuspõld tabavalt ütles: “ Võõrkeelne lugu ei tähenda, et see on halb. Ka eesti keel on kellegi jaoks võõrkeel.” Minu enda vaieldamatu lemmik tuligi seekord võõrkeelsete lugude seast. Taavi Tõnissoni versioon Marlene Dietrich’i loost “Falling in love again”. Või siiski vaieldav lemmik, sest väga tugevat konkurentsi sellele pakub argliku poisi sisekõne teemal, mida kõike ta tüdrukule ütleks kui vaid julgeks. Ja seda sulaselges eesti keeles. Nagu näha, siis lugude valik oli tõesti seinast seina ja igale maitsele jagus midagi.

Kõigi nende aastate jooksul on välja kujunenud tore traditsioon, et eelnev esineja juhtab sisse järgmise. Ja iga näitleja räägib oma loo valikust. Õhtu edenedes tekib nendest jutustustest peateemale alati lisaks justkui teine dimensioon, kus esimene sissejuhatus hakkab elama oma elu ja areneb lõpuks hoopis teiseks looks, haakudes ometigi mingis mõttes iga eelneva osaga sellest improviseeringust. Nii võiski eile Vene teatrisse kontserti nautima kogunenud rahvas avastada end ootamatut hoopis Keila kooli kokkutulekult. Just sinna see teise dimensiooni lugu meid viis :D Seekord! Järgmine kord on paljud asjad teistmoodi, sest nii nagu ei ole kahte täpselt samade esinejatega kontserti, nii ei ole ka kahte samasisulist järjestikku aastat . Külaelanike siiras rõõm ja soe kallistus ning teadmine, et midagi head sai jälle ära tehtud on ilmselt parim motivaator kogu selle projekti elluviimisel ja selles osalemisel.

Aitäh meile kõigile! :)

Maarja Küla sõber Luka

PS: Lisan siia ka mõne foto, et oma juttu ja muljeid veidi illustreerida.

Maarja Küla elanikud esitamas lugu "Kaua sa kannatad" Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo

Maarja Küla vabatahtlikud Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo

Enne Tallinna kontserdi algust, 16.11.09. Foto: Hippe Oimet

"Kaua sa kannatad" Maarja Küla esituses Tallinnas, 16.11.09. Foto: Einar Oimet

"Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..." Tallinnas 16.11.09. Foto: Einar Oimet

Kuidas me uue bussi saime :)

Ühel kenal pühapäeval (s.o täna) vuras meie hoovile uhke uus buss. Bussi külgi kaunistasid veelgi uhkemad Maarja Küla logod. Elevust jagus kogu külasse, kõige rohkem aga Sõbra majja, kelle teenistusse uus buss peamiselt saab. Tore kingitus jõudis meieni tänu headeles sõpradele Hollandi Son Rotary ja Tartu Toome Rotary klubidest.
(Foto:Einar Oimet)
Klubide liikmed olid tulnud ka isiklikult bussi üle andma ja seda tehti mehise laulu ning akordionihelide saatel. (Foto:Einar Oimet)













Loomulikult käis bussi üleandmise juurde ka bussi sisseõnnistamine vahuveiniga. Noh, et ikka jätkuks pikka iga ja meeldivat koostööd küla ja bussi vahel :)

Kui soovijad olid saanud bussi nii seest kui väljast uudistada ning laulud lauldud, suundus kogu seltskond Sõbra majja. Külalisi ootas ees kohvilaud. Tänutäheks külaskäigu ning külale nii olulise "abimehe" kinkimise eest olid küla elanikud valmistanud pirukaid ning rullbiskviiti. Armastusega, kogu südamest...

Alustati sõbra maja ehitusega

Ma mäletan, et kui meie saksa maja rahvas ülemöödunud kevadel Maarja külla kogunema ja oma eluolu vanas majas sisse seadma hakkas, tärkas ka huvi ja ootusärevus selle suhtes, kuna uue maja ehitus pihta hakkab. Ning siis ühel kaunil hommikul, kui meil ootamisest juba paras kopp ees oli, tulidki töömehed ning lõid kopa maasse. Aega läks ja asja sai ja nii olemegi juba aastakese oma uues majas elanud.

Ka nüüd juhtus ootamatult, et ühel päeval saabus meie õuele kollane kopp, mille tegutsemine oma sihikindluses ei jätnud kahtlust, et sõbra maja ehitus ongi lahti läinud. Sinna majja lähitulevukus elama asuvatel noortel selle ehitust seega päris algusest peale jälgida ei õnnestu, küll hakkavad nad aga uuest aastast vanasse majja kogunema selleks, et läbida samasugune katsumuste kadalipp ja eluoskuste õppimise õudused nagu meie seda juba teinud oleme. Tegelikult ongi vana maja selliseks alguseks õige koht – enne Maarja küla rahva sinna kolimist uhkes üksinduses tondilossi staatust nautinud hoone kohta ütlevad mõned mehed, et seal majas kummitab ja täiskuuöödel igasugu põnevaid juhtumisi ette võib tulla.

Aga olgu sellega, kuidas on, suvel peaks valmis olema ka uus kodu ja kes selleks ajaks vanas majas ellu jäänud, võib rõõmsasti sisse kolida, uues köögis toimkonnatöid teha, õhtuti telekat vaadata, sõpradega lorijuttu rääkida, laupäeviti suurkoristust teha ja oma toas vaikselt nurru lüüa, kui selleks peaks aega üle jääma.

Mina aga ootan uue maja sündi väga, sest see tähendab minu arvates uut hingamist tervele külale – on ju uute inimeste tulek siia sellisel hulgal väljakutseks meile kõigile ning samas ka rõõmuks tõdemusest, et oleme õigel teel.

Nii et tuult tiibadesse sõbra maja rahvale! Minu jaoks jääb aga veel selgusetuks see, mis saab tulevikus mäest meie ja uue maja vahel, mis on kerkinud kahe maja ehitusest üle jäänud mullast? Kas hakkame kunagi laulma: “Ei takista vallid, ei takista kraav...”, või hakkame üle selle hoopis sõjalisi õppusi ja kelgutamisvõistlusi korraldama? Eks siis aeg näitab.

Ivo

Mis siis sel sügisel põnevat oli?

Ma tean, et on inimesi, kes kujutavad aega sirgjooneliselt: me tuleme kuskilt minevikust, asume parasjagu kusagil ja suundume tulevikku. Meil siin Maarja külas sobib vist aga rohkem spiraalne aja käsitlus (nagu meie esivanematelgegi) - et igal aastal enam-vähem samal ajal toimuvad ühed ja samad asjad.

Nii hakkasidki päevad lühemaks, ilmad külmemaks muutuma, asjaliku pilguga tuli üle vaadata kogu oma garderoob ning septembri alguses oma tegemised koolieluga kohandada. Kuna me sellega niivõrd edukalt hakkama saime, siis polnudki midagi imestada, et kalendrisügise algust 23. septembril eriti nagu tähelegi ei pannud. Nüüd on õnneks juba esimene lumigi maas, Nipernaadi seab sammud kodu poole ja meie võime siin küsida, mis tegi selle sügise meeldejäävaks?

Ja tõepoolest, ajalukku saame kirjutada nii mõnegi rea. Tähistas ju september Maarja külas ka esimest korda kooliaasta algust - nii õpivadki 11 meie elanikku Räpina Aianduskooli kaudu siin erinevaid ameteid ja kui meie unistused täituvad, saavad neist kõigist tublid ja tarmukad töölised. Selle sügiseseks saavutuseks saab lugeda ka füsioterapeut Ly tulekut meile - nii käibki ta üks kord nädalas meie elanikega võimlemas ja tuleb tunnistada, et elanikele sobib see nagu rusikas silmaauku. Minule meeldib muidugi eriti see, et kuna meil on nüüd siin kolm Ly/Li nimelist, siis vahel tekitab see lõbusat segadust. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema ja pealegi pidavat anarhia olema korra ema.

Septembri alguses jõudis Prantsusmaalt tagasi ka meie endine vabatahtlik Olivia, kes asus ametisse Tartu Descartes´i Lütseumis prantsuse keele õpetajana ja meil tegevusjuhendajana. Sellest saab järeldada vaid üht: annad Maarja külale sõrme, võtab terve käe ja siis polegi midagi imestada, kui meie vabatahtlikud tulevad peale siin veedetud aega robinal tagasi. Igatahes on Olivia teinud algust kena traditsiooniga.

Mis puutub meie tegemiste esteetilisemasse külge, siis ei saa mainimata jätta, et septebris tuli meile savitöö meister Aivar, kelle toimetamisi võib küll ainult ülivõrdes kirjeldada. Ta on oma ala asjatundja ning oskab seda ka väga hästi meie elanikele õptada ja nii ongi lausa lust kaeda, kuidas valmivad savist tassid, taldrikud, küünlahoidjad ja mingid asjad veel, mille nimetamiseks pole sõnu leiutatud (aga küll jõuab). Igal juhul on tulemuseks ilusad ja dekoratiivsed asjad, mida saab kinkida mälestuseks kõigile meie headele sõpradele üle maailma.

Nüüd arvan ma aga küll, et igaüks kes eelnevat juttu luges, sai aimu, kui põnev on elu Maarja külas ja et jätta ruumi ka isiklikuks avastamisrõõmuks, siis ei lobisegi rohkem. Sügis hakkab mööda saama, kohe-kohe tulevad toredad "Kuula palun" kontserdid ja kaugel need jõuludki
on? Äge on aga see, et alati juhtub midagi põnevat, mis aitab seda aega meelde jätta.

Ivo