Hõissa, meil on vastlad!

Juba hommikul olid kõik majad hernesupi ja vastlakuklite lõhna täis. Pealelõunal külas tööd ega kooli polnud. Pakkisime hoopistükkis oma kelgud, suured kiled ja kilekotid bussidesse, panime ennast mõnusasti ja soojalt riidesse ning läkski minu ja Einari juhtimisel (meie olime vastlapäeva eestvedajad) sõiduks Mammastesse. Seal ootasid meid juba sõbrad Põlva PIK`ist. Sõiduriistad valitud, läkski mäkketõusuks lahti. Ei saa ju mäest alla lasta, kui mäkke ei roni. Igaüks sai valida koha, kust alla lasta. Kõige julgemad ronisid päris üles ja mõned, kes ei tahtnud nii suure hooga mäest alla tuhiseda, valisid laugema nõlva. Ja nagu ikka meil juba vastlapäeval kombeks, ei saanud me ka sellel korral ilma lõbusate „õnnetusteta“. Kes lasi võssa, kes niitis teisi jalust maha, kellel lipsas kelk poolel mäel alt ära - kes teeb, sel juhtub! :D
Pidasime maha ka mõned võistlused. Kindlaksmääratud joone tagant stardiga võistlustel sai Meelis kõige pikema liu. Aga tublid olid kõik. „Vabalaskumisel“, see tähendab, et igaüks võis valida, kuskohast alla laseb, käis tihe rebimine kahe kelgu vahel. Ühe peal istusid Anu oma tütrega ja teisel kelgul oli Huko. Sedapuhku jäi võit naistele. Ega teisedki neile palju kaotanud.
Lumised, väsinud aga rõõmsameelsete ja punapõsksetena jõuti hämaras külla tagasi. Reedesel külakoosolekul oli vastlapäev üheks punktiks ja kommentaarid olid sellised: „Vinge oli!!!“; „Äge oli!!!“; „Lasin sellise hooga alla!!!“; „Nägin, kuidas Siiri kuusepuuvõssa lasi!“; „Vastlakukleid sõime!“
Mälestusteks mõned sinikad, kaotatud kindad ja suur portsion veel kauaks jaguvat head tuju jääme järgmist vastlapäeva ootama.

Põhjala-maja-Tiina