Maarja Küla tegemised

Maarja Küla pood Tartu Lõunakeskuses

2011-12-16T01:52:00.001+02:00

Kes veel ei tea, siis meil on Tartus Lõunakeskuses avatud pood. Osta saab erinevaid meeneid, mis meie elanikud ise valmistanud on. Muist tööst tehakse ära kohapeal, teine osa valmib nobedate näppude all Küla töökojas.
Kanal2 Reporter käis meie armsas pood-töökojas külas. Elmer ja Piret tutvustasid televaatajatele poe elu-olu ning töökorraldust :) Kel saade nägemata jäi, siis järelvaadata saab siit

Püstolreporter-Marit

Kuula, palun! 10

2011-11-29T16:22:00.002+02:00

Paistab, et sel aastal on meie jaoks paljugi juubelihõngulist toimumas. Nii nagu me ise saime kümneseks, nii on 10ndat korda heade näitlejate ja inimeste abiga meie tegemisi toetamas ka "Kuula, palun!" kontsertsari.

Tänavu toimus 2 kontserti - üks Tartus Vanemuises ja teine Tallinnas Vene Teatris. Iga senine kontsert on olnud eri-ilmeline ja meeldejääv. Iga aasta on olnud uus läbiv teema ja iga aasta on keegi ikka avastanud või taasavastanud mõne hea unustustehõlma vajunud laulu. Tänavused kontserdid olid selle poolest erilised, et ettekandele tulid valitud parimad palad läbi kontsertsarja ajaloo. Lavalaudadele aga (taas)astusid mõnedki näitlejad, keda seal juba mõnda aega näha ega kuulda polnud saanud.

Esitusele tulnud laulud erinesid kahe kontserdi lõikes pisut. Näitlejate töö on kord juba selline, et mitte iga õhut pole vaba, isegi kui väga tahaks. Nii saidki näiteks tartlased näha teiste hulgas Hannes Kaljujärve, tallinnlased jälle omakorda täies koosseisusu ja ilus triot Sandra Uusberg, Marta Laan, Katja Nikolajeva. "Kadunud poegadest" tegi tagasituleku Üllar Saaremäe, kes oli vahepealsetel aastatel oma loo "Her Father Didn't Like Me Anyway" tõlkinud eesti keelde ja nii võis mõlemal kontserdil kuulda lugu "Ta isa mind ei sallinud nagunii".
Kindlasti pakkus ka tänavune kontsert igaühele killukese äratundmisrõõmu ja mõnusa enesetunde heast teost. Kui tänavusel kontserdil õhtujuht palus tõsta käe neil, kes käinud kõiki kümmet kontserti kuulamas, siis tõusis nii mõnigi käsi. 9, 8, 7, 6, 5...siit alates võiks juba öelda kätemeri. Soe tunne ilmselt nii korraldajatele kui heategijatele endile. Meile kohe kindlasti! Selle kümne aasta jooksul on enam kui 12 tuhat inimest läbi 20 Kuula, palun!-kontserdi aidanud Maarja Küla ehitada ja töös hoida.

Suur tänu Teile selle eest ja järgmiste kohtumisteni! Olgu selleks siis mõni kontsert või muu tegemine. Meie ootame Teid alati ka omale külla :)

Kõigile neile, kes kontserti kohapeale nautima ei saanud tulla, siis 24.detsembril on ETV ekraanil traditsiooniline Laul Maarja Külale. Pilguheit kulisside taha, näitlejate mõtetesse ja korraldajate nägemustesse siit

Tänukontsert "Tule,palun!"

2011-07-02T17:08:00.002+03:00

2011 aasta on kuulutatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks. Eesti on juulikuu pühendanud vabatahtlikele, kes ühel või teisel moel kultuuriga seotud. SA Maarja Küla on südamest tänulik kõigile laulvatele näitlejatele, kes läbi aastate on vabal tahtel üles astunud heategevuskontsertidel Kuula, palun!
Koostöös Olympic Casinoga korraldasime esimesel juulil Maarja Külas neile tänukontserdi "Tule, palun!", kus peaesinejaks oli võluv Merlyn Uusküla. Meie rõõmuks jõudis kohale ka mõni meie toredatest laulvatest näitlejatest. Kõik aktiivselt kaasatantsijad said kingituseks CD-plaadi :) Lisaks toredale kontserdile said soovijad külastada peremaju ja tutvuda Maarja Küla elu-oluga.

Laulu- ja tantsupidu

2011-06-08T20:37:00.002+03:00

4.juuni oli see päev, kui Külas toimus järjekordne Maarja Küla Laulu-ja tantsupidu.
Kogunesime avarongkäiguks vana maja taha ja enne rongkäiku said kõik esinejad rinda Maarja Küla märgi.
Laululava poolt kostus Tiina hääl: "Käes on lauluaeg, käes on tantsuaeg!" See oli märguandeks, et rongkäik peaks hakkama liikuma. Rongkäik oli planeeritud selliselt, et viis meid vana maja juurest külakeskuse kõrval asuva laululava ja lõkkeplatsi juurde. Nagu eelminegi aasta kandis laulupeotuld Mart, iga rühma jaoks oli tehtud ka rühma nime kandev silt. Kõik nagu ühel päris laulu- ja tantsupeol olema peab ;)
Kui pidutuli oli lõkkeplatsil rõõmuhõisete saatel süüdatud, siis said "sõna" esinejad.
Silmailu ja laulurõõmu pakkusid Maarja Küla noored Anne Maasiku juhendamisel, Vastse-Kuuste segakoor Anne Kasesalu juhendamisel, folklooriansambel “Kõivokõsõ” Kersti Matsoni juhendamisel, rahvatantsurühm “Vihista viisku” Katrin Peili juhendamisel, lauluansambel “Mis sest” Milje-Küllike Muttiku juhendamisel, Tartu Ülikooli rahvakunstiansambel Aveli Asberi ja Mae Viirese juhendamisel, line-tantsurühm “Kener” Ene Risttee juhendamisel. Ka laulupeo publikut, kes oli kokku tulnud üle Eesti, ei olnud unustatud. Nemad said kaasa lauda ja tantsida ühislaulude/tantsude osas. Suurele lau- ja tantsupeo kontsertilde järgnes laulupeosupp, et kosutada piduliste keha enne pikka või natuke lühemat koduteed.

Muljeid vahendas Maarja Küla korrespondent
Marit

Maarja Küla 10

2011-04-24T16:10:00.002+03:00

Uskumatuna võib see ju tunduda, aga tõepoolest - Maarja Küla saab sel aastal 10 aastat vanaks. Esimene juubelihõnguline juubel! Seoses sellega otsustasime oma külakeskuse vastavatud saalis korraldada balli.
Õhtu algas piduliku aktusega. Meie tänasime meile olulisi inimesi ja ettevõtteid-organisatsioone ning saime ise hulga häid soove koos soojade kallistuste ja kingitusega vastu. Edasi läks juba päris balliks. Kõik olid riietunud pidulikkesse õhtukleitidesse või ülikondadesse.
Muusikalise poole eest palusime hoolt kandma ansambel Sleepwalkersi. Tants läks käima sellise hooga, et korraks tekkis isegi hirm – nii see rahvas küll kokku lepitud neli tantsublokki ei kesta. Aga kestis ja kuidas veel! Bänd pakkus jalakeerutajatele lugusid valsist rockini, viimanegi õhk sai saalist välja tantsitud kuumade jive’i rütmide taktis. Ja muidugi suur soovilugu samba, mis rahva veel rohkem tolmu maast üles keerutama ajas. Siiras rõõm peegeldus ka nende elanike näol, kes saatuse tahtel ratastoolis oma tantsud peavad tantsima. Põrandal jätkus ruumi ka neile ja Sleepwalkersi rütmide saatel sai üheskoos maha tantsitud isegi ratastooli „jenka“.
Tantsublokkide vahepeal pakkusid silmailu nooremad ja vanemad võistlustansijad tantsuklubist Maarja. Ja loomulikult maitsev sünnipäevatort, mis koos tassi kohviga pidulistele serveeriti.
Kogu selle tantsu ja tralli saatel oli kell märkamatult tiksunud lõpuvalsini, mis aga sugugi pidu lõpetavaks ei osutunud. Bänd oli rahva nii suurde piduhoogu kütnud, et tuli appi võtta lisalood. Balli lõpetas ilutulestik, misjärel külalised suundusid autode poole, et alustada kojusõitu. Küla elanikud ja nende tegevusjuhendajad aga asusid teele oma tubade poole, saatjaks elev jutuvada, mida jäi kroonima lause:

„See oli nagu rohkem kui 100% lahe pidu ja bänd!“

Aitäh, kõigile esinejatele ja külalistele, et te tulite meile appi ja pakkusite nõnda hea emotsiooni! Me ootame teid pikisilmi tagasi :)

Maarja Küla pere

Teeme Ära 2010

2010-05-03T14:35:00.003+03:00

Meil ehitusjärgus oleva külakeskuse kõrvale on valmis saanud kena laululava. Et tulevikus oleks veel kenam, siis otsustasime 1.mail koos ülejäänud Eestiga "ära teha" ning külvata laululava platsile muru.
Hommikuse rivistuse ajaks oli taevas hall ja sombune. Ilma trotsides olid vaprad talgulised siiski kohale tulnud. Jagati kätte tööülesanded ja -vahendid ning talgutöö võis alata. Külla tulnud talgulistele ulatasid oma abikäe ka Maarja Küla elanikud ja üheskoos valmistati väljak ette muru külvamiseks. Korjasime kokku kõik suuremad kivid ja juurikad, traktor keeras pinnase ümber, et viimasedki väänikud kivid ei pääseks tulevikus muruniidukit lõhkuma. Seejärel tasandati pinnas ja võis alata külvitöö. Selleks ajaks oli päikegi töömesilasi paitama jõudnud ning kõigil tuju väga hea.
Samal ajal käis tulevase külakeskuse taga usin koristusprahi põletamine. Kõik tööplatsilt kokku korjatud juurikad ja oksad rändasid lõkkesse. Lisaks juba olemasolev oksarisu, mis külavahelt kokku korjatud. Ikka selleks, et oleks silmal kena vaadata.
Kui külv tehtud ning seeme kinni rullitud, siis... "Supile-supile!" hüüdis hele hääl ümber nurga. Kuna külakeskuse seinad on ju püsti ja katuski peal, siis oli just sinna talgulistele valmis seatud mõnus supilaud, mille keskel auras pott imemaitsva seljankaga. Iga talguline sai tänutäheks kaasa ka külaelanike poolt valmistatud õnnenööbi ning soovijad said lähemalt uudistada elu-olu Maarja Külas :)

Talgu-Mari
PS: pildid tulevad ka. varsti!

„Rocca al Mare Celebrity Poker“ heategevusturniir

2010-03-13T20:47:00.002+02:00

Eile toimus Rocca al Mares "Öömüügi" raames ka heategevuslik pokkeriturniir. Eesti ja Soome kuulsad inimesed andsid endast parima, et väljavalitud laste ja noortega tegelevad asutused ning organisatsioonid saaksid osa turniiri auhinnafondist.
Turniir mängiti vormis, kus igale staarile loositi organisatsioon, keda esindada. 18 staari esindasid 6 organisatsiooni, seega iga organisatsiooni esindasid võrdselt 3 mängijat. Kõik mängijad mängisid turniiri individuaalarvestuses ja iga 3-liikmelise esindusvõistkonna hulgast läks arvesse vaid kõrgeimale kohale jõudnud mängija. Selliselt pandi paika 6 heategevusorganisatsiooni paremusjärjestus. Staarid mängimiseks osalustasu maksma ei pidanud ning kogu heategevuseks minev auhinnafond oli välja pandud Rocca al Mare Kaubanduskeskuse AS poolt. Auhinnafondi suuruseks oli 10 000EUR-i.
Loosi tahtel astusid meie eest võistlustulle:
1. Maarja-Liis Ilus
2. Priit Kolsar
3. Gerli Padar
Oli palju põnevaid ja pinevaid hetki. Mõnikord olid mängijad "sunnitud" riskima ehk rohkemgi kui nad soovinud oleksid. Ja nii mõnigi kord tõi selline teguviis kastanid tulest välja. Teinekord nii hästi ei läinud ja organisatsiooni eest jäi võistlema üks meeskonnaliige vähem. Oli neid, kes mängisid esimest korda (või vähemasti nii nad väitsid) kui ka neid, kes juba vanad kalad. Lõppjärjestuse juures - esikoha puhul kindalsti - sai määravaks õnn ja julgus riskida. Lõppjärjestus ja auhinnafond sai seekord just selline:
1. Raimondo Laikre (Tallinna Laste Tugikeskus) – 3500 €
2. Jani Toivola (Tallinna Tähetorni Lastekeskus) – 2000 €
3. Samuli Huhtala (Tallinna Laste Turvakeskus) – 1500 €
4. Mikko Suursalmi (Keila SOS Lasteküla) – 1000 €
5. Viivi Pumpanen (Peeteli Kiriku Päevakeskus) – 1000 €
6. Maarja-Liis Ilus (Maarja Küla) – 1000 €
Lisaks pokkeriturniirile oli oma panus heategevusse anda ka keskuse külastajatel. Olympic oli üles seadnud õnneratta ning selle kõrvale annetuskastid turniiril osalevate organisatsioonide toetuseks. Iga loterii ostnud inimene sai ise otsustada, kelle toetuseks tema panus läheb.
Suur aitäh meie võistkonnale - Maarja-Liis Ilus, Gerli Padar, Cool D -, kõikidele inimestele, kes toetasid ostes loteriipileti ning loomulikult Rocca al Mare keskusele ja Olympic Casinole, tänu kellele see tore ettevõtmine teoks sai. Meile kulub see raha marjaks ära, sest meil on külakeskuse ehitamine pooleli :)

Meie mees Havannas,
Marit

Kaaselanike õppereis Astangu Kutserehabilitatsioonikeskusesse

2010-02-27T14:42:00.002+02:00

See on sest, et tõusen vara, hoolsalt võimlen ma ja harjutusi teen....
Täpselt nõnna see päev algaski nende meie küla kaaselanike jaoks, kes suurest teadmistejanust kannustatuna olid otsustanud võtta ette käigu Astangule. Kui hommikul kell 6 väljus buss Põlva Roosi Kooli õpetajate ja lastevanematega Põlvast, siis samal ajal alustas meie rahvas matka (900 m) teeotsale, et ühineda põlvakatega seal. Väike segadus tekkis Sõbra maja rahva ootamisel, aga õite ruttu sai ülejäänud rahvastele selgeks, et oodata ei tasu - pole keda oodata. Need vanad inimesed olid juba finišši poole teele asunud :D Nii sättisid ka teised kotid õlale/selga ja rahvamatk võis alata.
Peagi oli ka buss kohal ning läks sõiduks pealinna poole. Astangul oli päris tihe programm - laat, seminarid, maja tegemiste tutvustus-ringkäik. Et teada saada, milline on elu ratastoolis, proovisid Judith, Nicole ja Einar ratastooliga takistusraja läbimist ja pidid tõdema, et see oli väga raske .
Palju kasulikke teadmisi sai seminaridelt ja infolauast. Majaga tutvumise ringkäigul kohtasime oma sõpru Tartu Maarja Koolist. Programm oli nii tihe, et kõikidesse kohtadesse, kuhu oleks tahtnud, kõik ei jõudnudki.
Märkamatult oli aeg nii kaugele jõudnud, et tuli alustada kojusõitu. Saadud ideed ja mõtted on juba igaüks pannud laagerduma oma hallidesse ajurakukestesse ja küllap sealt koorduvad ükskord välja ühised ideed, kuidas nähtut-kuuldut rakendada meie küla hüvanguks.

Põhjala-maja-Tiina

Meeldetuletus! Tööotsija ETV-s 01.03.2010

2010-02-24T16:27:00.000+02:00

"Tööd pakub Põlvamaal Taevaskoja lähistel asuv Maarja Küla, mis on koduks intellektipuudega noortele. Vajatakse tegevusjuhendajat liitpuudega noormehele. Kandideerinute hulgast valis tööpakkuja välja kolm sellele töökohale kõige sobivamat inimest. Töövestlus ja proovitöö selgitavad välja parima. Saatejuht Toomas Luhats. Tööotsijaid abistab karjäärinõustaja Tiina Saar. Režissöör Tarvo Mölder, juhtoperaator Ivar Murel, operaator Ergo Treier, helirežissöör Mati Jaska, valgustaja Silver Riibak, toimetaja Õie Arusoo, produtsent Hannela Lippus."
Just nii reklaamib saadet välja ETV oma kavas. Saade ise on eetris:
ETV-s 01.03.2010 kell 20.30. Kes siis ei saa vaadata, neile on kordus ETV-s päev hiljem, 02.03.2010 kell 16.00!
Toredat vaatamist!

Palju õnne, armas Eesti Vabariik!

2010-02-24T14:37:00.002+02:00

Eesti riigi sünnipäev on nii suur pidupäev, et keegi ei pea minema sellel päeval ei kooli ega ka tööle. Taevataadilt oli sünnipäevakingiks ilus, päikesepaisteline ilm. Kell 10 kogunes kogu Maarja Küla rahvas Eesti maja juurde, et pidulikult heisata lipp. Selle au said endale sel päeval külas olnud vabatahtlikud.
Kui lipp oli heisatud kõlas Sigridi, Heleni ja Garry eeslaulmisel meie vabariigi hümn. Uhkusega peab nentima, et meie külarahval on Eesti Vabariigi hümni sõnad korralikult peas! Kõne isamaale ja rahvale pidas seekord Tiina. Nimelt on meil nii, et igal aastal astub sõnavõtuga üles keegi nende kaaselanike seast, kes pole veel eelmistel aastatel kõnelda saanud. Ühislaulmine on meie külas alati suure au sees olnud ja nii kõlasidki veel mõned isamaalised laulud. Kõned peetud, laulud lauldud, mindi oma majadesse, et nautida pidupäeva.
Õhtul oli televiisorist ülekanne presidendi vastuvõtust ja majades koguneti teleka ette nähtavat kaema ja arutama/arvustama - eks kohalikul moepolitseil oli hulgaliselt tööd :)

Palju õnne, armas Eesti Vabariik!

Hõissa, meil on vastlad!

2010-02-16T14:19:00.000+02:00

Juba hommikul olid kõik majad hernesupi ja vastlakuklite lõhna täis. Pealelõunal külas tööd ega kooli polnud. Pakkisime hoopistükkis oma kelgud, suured kiled ja kilekotid bussidesse, panime ennast mõnusasti ja soojalt riidesse ning läkski minu ja Einari juhtimisel (meie olime vastlapäeva eestvedajad) sõiduks Mammastesse. Seal ootasid meid juba sõbrad Põlva PIK`ist. Sõiduriistad valitud, läkski mäkketõusuks lahti. Ei saa ju mäest alla lasta, kui mäkke ei roni. Igaüks sai valida koha, kust alla lasta. Kõige julgemad ronisid päris üles ja mõned, kes ei tahtnud nii suure hooga mäest alla tuhiseda, valisid laugema nõlva. Ja nagu ikka meil juba vastlapäeval kombeks, ei saanud me ka sellel korral ilma lõbusate „õnnetusteta“. Kes lasi võssa, kes niitis teisi jalust maha, kellel lipsas kelk poolel mäel alt ära - kes teeb, sel juhtub! :D
Pidasime maha ka mõned võistlused. Kindlaksmääratud joone tagant stardiga võistlustel sai Meelis kõige pikema liu. Aga tublid olid kõik. „Vabalaskumisel“, see tähendab, et igaüks võis valida, kuskohast alla laseb, käis tihe rebimine kahe kelgu vahel. Ühe peal istusid Anu oma tütrega ja teisel kelgul oli Huko. Sedapuhku jäi võit naistele. Ega teisedki neile palju kaotanud.
Lumised, väsinud aga rõõmsameelsete ja punapõsksetena jõuti hämaras külla tagasi. Reedesel külakoosolekul oli vastlapäev üheks punktiks ja kommentaarid olid sellised: „Vinge oli!!!“; „Äge oli!!!“; „Lasin sellise hooga alla!!!“; „Nägin, kuidas Siiri kuusepuuvõssa lasi!“; „Vastlakukleid sõime!“
Mälestusteks mõned sinikad, kaotatud kindad ja suur portsion veel kauaks jaguvat head tuju jääme järgmist vastlapäeva ootama.

Põhjala-maja-Tiina

Kuidas televisioon käis Tööotsija saadet tegemas, meenutusi telgitagusest.

2010-02-02T16:07:00.002+02:00

29.jaanuaril käis meil Külas televisioon. Sõbra maja tegevusjuhendaja leidmiseks kuulutati välja konkurss ja tuli mõte panna see „Tööotsija saatesse“. Konkursil osalejate vahel valiti välja 3 kandidaati ja nad pandi siis saates omavahel võistlema töökoha pärast.
Võttemeeskond saabus kohale juba hommikul kella 9 ajal ja neid oli lausa 12 inimest. Kõik nad seadsid end Sõbra majas sisse ja pärast hommikusööki läks lahti saate lindistamine. Üks peaosaline – Joosep - oli juba kohal ja nautis seda inimeste ringi sebimist täiel rinnal.
Ega päris kõike ei lindistatudki Sõbra majas. Käiku läksid ka teised majad, kus tehti erinevate stseenide jaoks võtteid. Meie Sõbra maja elanikud ja kaaselanikud ning vabatahtlikud ei saanud algul üldse sotti, mis toimub. Õnneks võtsime asja rahulikult ja vaatasime, mis saab. Niipalju me teadsime, et võttemeeskonna söötmine ja nende asjade hoidmine ja valvamine on meie teha. Palju lõbusam elu on telgitagustel kui neil, keda filmitakse.
Nii me Tjorveni ja Frederikega muudkui kokkasime ja koristasime ja vaatasime kuidas saadet tehakse. Hommikupoolik oli meile väga rahulik, sest osa episoodidest lindistati Saksa ja Rootsi majas. Selle-eest lõunaajal hakkati väljas läbi viima ülesannet nr1. Selleks oli lumesõda. Kui see mõte tekkis ei olnud lund ega midagi. Aga Huko lubas meile selle välja võluda. Ja võluski! Mine tea, äkki võlus liigagi palju, sest seda on ikka väga palju hetkel.
Ausõna, mina läksin välja selleks, et supi keetmisest end jahutada, aga sattusin suure möllu sisse, sest lumesõda juba käis. Kõik võtsid asja südamega ja kes tuli juurde see lumepalli sai ja hange lennutati (peale Ly ,keda keegi vist ei julgenud puutuda :D). Siis tuli käsk võttemeeskonnalt, et võiks nagu alata ülesandega. Esimesena pidi Kertu hakkama saama. Ta jagas kogu pundi kaheks: naised ja mehed eraldi. Ja siis käsu peale algas pealetung. Osalesid nii elanikud kui ka kaaselanikud ja vabatahtlikud. Asi läks ikka väga kontrolli alt välja , sest lõpuks vahtisid elanikud ja võttemeeskond pealt kuidas kaaselanikud ja vabatahtlikud omavahel lumesõda pidasid ja üksteist hangede lükkasid. Kaamerameestel oli olnud igatahes väga lõbus, sest nad ikka rõõmsalt filmisid kõike seda. Siis hõigati :“Personal palun lõpetage lumesõda, me tahame saatega edasi minna!“ Mitte kunagi ja mitte keegi ei ole meid kusunud personaliks ja see oli nii naljakas ja ootamatu, et me siis lõpetasime küll. Lumesõja episood läks kordamisele, aga seda kuidas see välja tuli näeb alles telekast, lühendatul kujul. Igatahes teised tegid muid mänge, sest muidu oleks möll läinud jälle lahti täie rauaga, uskuge mind. Kuna kõik olid lumesõjas osalised, siis ega pilte sellest küll ei ole aga mälestus sellest on igavene.
Vahepeal lahkusid salaja aga siiski minu ja Marge nähes Maerold ja Joosep, vist väsisid ära ja läksid võttemeeskonna taha. Järgmised saate osalised viisid läbi teistsuguseid mänge, aga lumesõda oli kõige meeldejäävam. Kaamerameeste arvates võiks sellest terve lõigu teha, kuidas ühes kohas omavahel hästi läbi saadakse.
Pärast kõike seda läksid elanikud kooli ja võttemeeskond sööma. Söödud, mindi järgmist saatelõiku tegema. Kui Sõbra majja tagasi tuldi,oli juba pime. Siin filmiti teist ülesannet, nimelt Joosepiga koos söögi tegemist. Meie, kodakondsed panime kõik vajaliku valmis. Ülesandega said kõik hakkama, igatahes midagi kõrbema ei läinud. Ülejäänud rahvas veetis aega mõnusalt vesteldes ja vedeledes suures toas meie maja oivalistel diivanitel. Kes sinna ei mahtunud, oli põrandal. Aga siis läks ühtäkki väga kiiireks ja juba lindistati seda, kes koha sai. Ah et kes? Tuleb 01.03.2010 saadet vaadata ;) Ja siis läksime me kõik, TV omadega koos sööma seda, mida tööotsijad tegid (ja tegelikult meie Tjorveni ja Frederikega lõpuni valmis tegime). Kogu seltskond kiitis toredat päeva ja teineteist ja siis hakati lahkuma, sest kodutee oli neil väga pikk.
Väga pikk ja huvitav päev oli see ka kõigile meile, kes selles osalesid ja muidu kaadritaga tegusid tegid. Loodame, et saime oma majja tööle väga põneva ja toreda persooni. Tere tulemast Sõbra maja rahvusvahelisse ja muidu kirjusse seltskonda. Loodame, et talle meeldib meil väga, seda ta on juba ise ka tunnistanud.

Kogu selle meenutuse pani kirja Sõbra maja perenaine Li.

PS : talvine tarkusetera tuleb siit – lumesõda tehes tuleb müts ikka pähe panna! Küla Tiina värskelt värvitud punane pea oli pärast lumesõda puha pulkas, kuna ta ei olnud omale mütsi pähe panna märganud. Vot!

PPS: saade on eetris ETV-s 01.03.2010 kell 20.30. Kes siis ei saa vaadata, neile on kordus ETV-s päev hiljem, 02.03.2010 kell 16.00!

Egas me ainult tööd rüga...

2010-01-10T15:32:00.001+02:00

Juba eelmise aasta lõpus otsustasid Mairi ja küla Tiina, et vabastavad seekord Lykese igasugustest kaaselanike uue-aasta-peoga seotud kohustustest. Kaks pead on ikka kaks pead ja nii sündiski peokava. Rahavale anti teada peo toimumise koht, loosipaki hind (67.60), paluti olla valmis sportlikeks tegudeks (soojad riided!) ja ka stiilipeoks(laulu- ja tantsupidu meil ning mujal). Ja muidugi ei saa lahutada Maarja Küla ning sauna. Saunaraha olime saanud kokku ühel eelmisel kaaselanike üritusel, kus tööst rääkimine oli karistatav trahviga (25 EEKu). Aga kuna külas on nii töökas seltskond, siis kogunes õhtu lõpuks tervelt 800 krooni.
9.jaanuaril kella 16. 00 olid kõik Maarja Küla kaaselanikud, vabatahtlikud ja teised asjaosaliseed kutsutud Tartusse laululava ruumides asuvasse kohvikusse, et anda äsja alanud aastale üheskoos mõnus avapauk.
Kui kõik see rahvas oli kokku saadud, siis oh üllatust, kamandati jälle riidesse ja Mairi juhtimisel asuti teele kõrvalasuvale uisuväljale. Tiina vaatas, et keegi ei viiliks ega kõrvale ei hiiliks ja jäi seltskonna lõppu. Kõik said uisud jalga. Jaan, kontori Tiina, Lya ja Olivia oskasid kuidagi sellest kõrvale nihverdada. Aga ei ole halba ilma heata – Jaanist sai kohalik fotograaf, Tiina oli esmaklassiline uiskudeta treener ja talutaja, Olivia aga ergutustüdruk liuvälja ääres. Kuigi uisutamisega on nagu rattasõiduga, et kui kord oled selgeks saanud, siis ei ta unune, oli ikkagi tegu, et püsti püsida. Sellised uhked poognad nagu noorespõlves, ei tulnud kuidagi välja, aga mõned ringid said ikkagi ära koperdatud. Kes ise hakkama ei saanud, sellele ulatasid Nicole, Judith ja Tiina oma abikäe. Ja nii sai isegi Einar, kes oli elus esimest korda uiskudel, liuväljale mitu tiiru peale tehtud. Aino, Li ja Ly olid ka varmad võõrast jõudu ja pakutud talutamisteenust kasutama.
Kella 18neks oli Marju meile katnud toreda pidulaua. Siit algas stiilipeo osa. Rõõmus äratundmisrõõm oli Eesti rahvariietest.
Ei puudunud ka kaugemad külalised –Araabiast, Uruguaist ja Burkinafasost olid esindajad kohale tulnud. Esindatud olid ka punklaulupidu ja uma pidu, samuti oli meie seas laulupidude bussijuht. Nii see kirju seltskond lauda istuski. Aga ega me siia sööma ei tulnud – laulikud väljajagatud ja kohe laulma. Siis pani küla Tiina proovile rahva näitlejaoskused. Lavastus lühinäidend „Kaunis talveöö“, kus kõigil oli oma osa mängida. Ja ma pean siinkohal kiitma kõiki (eriauhind siiski-siiski kontori Tiinale) ning tõdema, et Maarja Küla võib vabalt oma näitetrupi luua.
Natuke söömist ja laulu ning jõudiski kätte aeg teha „viieks loe“ ja alustada meie traditsioonilist mälumängu. Sellel aastal oli mälumängu ettevalmistanud Lill, keda assisteeris Huko. Tihedas rebimises võitis mälumängu võistkond „Uruguai“ kooseisus – Mairi, Helgi, JudithI ja küla Tiina. Võitjameeskonnal/naiskonnal on au ja kohustus leida endikeskelt see, kes valmistab ette järgmisel aastal mälu-mängu. Veel laulu ja Lille juhendamisel lõbus liikumismäng ning aeg on sealmaal, et saun valmis ja naised sauna. Pärast said muidugi ka mehed saunamõnusid nautida.
Oli veel jäänud loosipakkide jagamine. Seekord oli asi nõnna, et kes pakki tahtis saada, tegi (nagu ikka) ka ise paki, aga pakk tuli teha nimetu ja sootu. Paki kättesaamiseks aga tuli teistele ilma sõnu kasutamata, ainult kehakeeles selgeks teha mingi vanasõna või muidu üldtuntud ütlemine, mille Mairi-Tiina olid paberile kirjutanud. Need kaks naljatilka olid mõned asjad ka peapeale pööranud ja nii oli lõbu veelgi rohkem. Paki sai ise endale valida, aga seda pimesi – pistsid käe pisikesest avast kingikotti, võtsid pakist kinni, ja alles siis, kui käsi pakiga oli kotisuuni jõudnud, avanes viimane.
Veel viimased mõnikümmend laulu ja selleks korraks saigi pidu otsa. Rahvas riidesse ja sõiduvahenditesse ning kojusõit võiski alata.
Toredaid koostegemisi ja -olemisi meile edaspidisekski!

Tiina (külast, mitte kontorist)

Lõpetuseks kaks pildikest sarjast "žongleerimine kolme mandariiniga". Jah, alati ei lähe kõik nii nagu tahaks...aga nalja peab saama ;)

Sportlik aastalõpp Pühajärve Spa&Puhkekeskuses

2009-12-30T15:05:00.006+02:00

Meil juhtus selline tore asi, et saime hr. Sibulalt kingituseks kinkekaardi väärtuses 300EEK Pühajärve Spa&Puhkekeskusesse. Ühiselt otsustasime, et aasta lõppu sobiks kõige paremini üks sportlik üritus. Juba varakult leppisime sealse bowlingusaaliga kokku, et tuleme 30.detsember nende juurde bowlima. Aga ilmataadiga unustasime kahjuks kokkuleppe sõlmida. Nii juhtuski, et ilm oli külm ning tuisune ja väga lumine.
Kui me olime bussid komplekteerinud ning juba valmis väljasõitma, siis üks bussidest ei käivitunud. Aga egas sõit veel sõitmata ei jäänud - streikiv buss tõmmati käima. Teeolud lubasid sõita ainult kiirusega kuni 70 km/h. Nõnda juhtuski, et kui me ükskord kohale jõudsime, pidime klassikat kohandama enda järgi: "Kui Maarja Küla rahvas bowlingusse jõudis, oli pea pool nende mänguajast juba kulunud..."
Kiirelt vahetasime oma jalanõud bowlingu-papude vastu, nimed kirja ja mäng võiski alata. Eks meid valdas kahjutunne liig lühikeseks jäänud ajast, aga võitis sport ja bowling. Parem natuke rõõmu ja nalja, kui mitte üldse! Koduteel käis veel elav arutelu visketabavuste ja punktisummade üle. Ja aprillis tuleb jälle uus bowlingumäng, sedakorda juba traditsiooniline bowling koos Tartu Toome klubi lions-naistega. Ootame juba nii väga! :)

Siin ka mõned pildid meie seekordsest bowlimisest:
Kõik on välkturniiriks valmis.

Kohtadele, valmis...Strike! :)

Kulla kallis Jõulutaat...

2009-12-24T10:49:00.001+02:00

Päkapikud kõike teavad...ja-ja-jaa ;)

Ootusärevust on tunda kogu külas juba hommikust saati. Askeldamine ja toimetamine, kes aitab toimkonnas, kes kordab jõulusalme. Jõlupraad söödud ja viimasedki read salmist meelde tuletatud ongi aeg koguneda Savikojas.
Kojast kostub noorte rõõmus laul. "Tiliseb-tiliseb aisakell..." ja ongi kuulda Jõulutaadi samme mööda koridori lähenemas. Taadile leitakse mõnus koht otse kuuse kõrval, talle seavad end appi pisipäka Lars ja natuke suurem päka Tiina.

"Mismõttes, et sina ainult kinke üle annad?!? Nii me küll kokku ei leppinud..."

Kolmekesi asutakse kinke jagama. Pakkide lunastamiseks kasutatakse mitmeid võteid - kuulda saab nii jõulusalme kui -laule, esitatakse soolotantse, toimub ka "tantsud jõuluvanaga". Tantsule lisaks saab Jõulutaat nii mõnegi pika pai osaliseks :)

Mari on just oma paki lunastanud :)

Tantsud jõuluvanaga :)

Muidugi oli vanal kaasas ka vitsakimp, aga meil Maarja Külas seda vaja ei lähe!
Kui pakid jagatud said, ootas Jõulutaati ees fotosessioon. Kõik tahavad omale mälestuseks Taadu põlvel istudes tehtud pilti. Ja Jõulutaat on ju teadagi lahke loomuga, teeb veel lisaks suure grupipildigi ja siis...on tal aeg edasi liikuda - järgmised pered ootavad! Meie suur rõõmus pere siirdub tagasi oma majadesse ja üle küla võib kuulda veel üksikuid valjemaid naerukilkeid ning kinkepaberi krabinat...

HÄID JÕULE KÕIGILE!

lõputööde kaitsmine ning lõpupidu

2009-12-19T19:35:00.009+02:00

16.12.2009 oli meil külas tähtis päev - Räpina Aianduskooli aiandus- ja kodumajanduse õppegrupi III kursuse õpilased kaitsesid oma lõputöid. Tähtis päev oli see meile kõigile – jätkavad ju meie noored Räpinas õpinguid veel kahel kursusel. Aga see detsembrikuu päev jääb kindlasti kauaks meelde Hannesele, Annelile, Martinile, Sergeile, Angelile, Jaanile, Indrekule, Maiule, Marile ja Maeroldile, kes sel päeval komisjoni ees seni õpitut esitlesid. Eesmärgiks ikka ihaldatud lõputunnistus, mis kõigi jaoks suur tunnustus tehtud töö ja nähtud vaeva eest.

Tööde teemad olid sellised:

* Hannes, Anneli ja Martin - punutised erinevatest materjalidest;

Hannes näitab enda tehtud pilliroost pildiraami

* Sergei, Angel ja Jaan - riiul (puutöö);

Sergei annab aru, kuidas see riiul ikkagi riiuliks sai :)

* Indrek - peiulille kasvatamine, tegi oma esitluse arvutis, kuna talvel ei ole võimalik näidata reaalset külvamis-, istutamis- ja hooldamistööd;

* Maiu, Mari ja Maerold - kudumine (Maiu ja Maerold kudusid seinavaiba ja Mari linikute komplekti).

Maiu ja Maerold esitlevad hindamiskomisjonile oma uhkeid vaipu

Komisjon hindas kõiki nimetatuid lõputunnistuse vääriliseks. Annelil tuleb küll veel mõned tunnis paaris paaris aines kaasa teha, sest teda kimbutasid terviseprobleemid. Aga lõputöö sai temalgi kaitstud ning juba kos järgmise kursusega saab kätte ka tema oma tunnistuse :)

Ülejäänutele anti tunnistused kätte 18.12.2009 toimunud pidulikul aktused Räpina Aianduskoolis.

Lõpetajate nimel said sõna Angel ja Indrek.

Meeles peeti ja tänati ka õpetajaid, kes mingil põhjusel ei saanud olla kooli lõpuni koos meie noortega. Tiia, Udo, Mart said sama suure tänu osaliseks kui praegused õpetajad.

Kui kõik sõnad olid võetud, tunnistused jagatud, lilled kingitud ja pildid tehtud, ootas lõpetajaid väike bankett, kus osalesid ka kohale tulnud vanemad, sõbrad ja teised külalised.

Palju-palju õnne tublidele lõpetajatele ning nende õpetajatele :)

Kuula, palun! 8

2009-11-17T17:03:00.003+02:00

"Et sind sallitaks, pead kõigepealt sallima iseennast ja pead sallima teisi. Küll teised siis ka sind sallivad," ütles Alo Kurvits kontserti avades. Sallivus, hoolimine ja armastus on just need märksõnad, mis ühendavad Maarja Küla, kõnealust kontsertsarja ja kõiki neid häid inimesi, kes selle projektiga ennast ühte- või teistpidi sidunud on.

Juba kaheksandat korda ulatasid Eesti toredad laulvad näitlejad meile oma abikäe. Seekord siis Tartus ja Tallinnas – kumbki kontsert omanäoline ja ainulaadne kuivõrd erinevatel kontsertidel astus üles erinev koosseis. Käesolev kirjatükk keskendub ennekõike Tallinna kontserdile(16.11.09), sest siinkirjutajal oli au saada osa just Vene teatris toimunust. Aga ma olen üsna veendunud, et Tallinna-emotsioonid kehtivad paljuski ka Tartu kontserdi kohta.

Tänavune teemavalik – teatri- ja filmimuusika – oli ilmselt paljudele meelepärane. Ettekandele tulid lood Leekivast armastusest kuni Here comes the sun-ini.

Otsa tegi lahti Maarja Küla elanike etteaste palaga „Kaua sa kannatad“, mis sai publiku ülisooja vastuvõtu osaliseks ja ilmselt nii mõnelegi saalisviibijale ka pisarakiskujaks kujunes. Taolisi südantsoojendavaid hetki jätkus sellesse kontserdisse omajagu. Mul kangastub silme ees pilt umbes 6-aastasest tüdrukutirtsust, kes istus minu ees ja kelle meeli täitis rõõmus äratundmine, nii et ta lausa hüppas oma toolil kui Peeter Volkonski teadustas, et järgmine lugu on “Koka laul” etendusest “Kuidas kuningas kuu peale kippus” . Eestikeelse lugudevaliku kõrval leidus ka venekeelset klassikat a la Briljantkäest tuntud „Песня про зайцев” (А нам всё равно), mis pani saali kihama ning loo rütmis käsi kaasa plaksutama. Nagu Jan Uuspõld tabavalt ütles: “ Võõrkeelne lugu ei tähenda, et see on halb. Ka eesti keel on kellegi jaoks võõrkeel.” Minu enda vaieldamatu lemmik tuligi seekord võõrkeelsete lugude seast. Taavi Tõnissoni versioon Marlene Dietrich’i loost “Falling in love again”. Või siiski vaieldav lemmik, sest väga tugevat konkurentsi sellele pakub argliku poisi sisekõne teemal, mida kõike ta tüdrukule ütleks kui vaid julgeks. Ja seda sulaselges eesti keeles. Nagu näha, siis lugude valik oli tõesti seinast seina ja igale maitsele jagus midagi.

Kõigi nende aastate jooksul on välja kujunenud tore traditsioon, et eelnev esineja juhtab sisse järgmise. Ja iga näitleja räägib oma loo valikust. Õhtu edenedes tekib nendest jutustustest peateemale alati lisaks justkui teine dimensioon, kus esimene sissejuhatus hakkab elama oma elu ja areneb lõpuks hoopis teiseks looks, haakudes ometigi mingis mõttes iga eelneva osaga sellest improviseeringust. Nii võiski eile Vene teatrisse kontserti nautima kogunenud rahvas avastada end ootamatut hoopis Keila kooli kokkutulekult. Just sinna see teise dimensiooni lugu meid viis :D Seekord! Järgmine kord on paljud asjad teistmoodi, sest nii nagu ei ole kahte täpselt samade esinejatega kontserti, nii ei ole ka kahte samasisulist järjestikku aastat . Külaelanike siiras rõõm ja soe kallistus ning teadmine, et midagi head sai jälle ära tehtud on ilmselt parim motivaator kogu selle projekti elluviimisel ja selles osalemisel.

Aitäh meile kõigile! :)

Maarja Küla sõber Luka

PS: Lisan siia ka mõne foto, et oma juttu ja muljeid veidi illustreerida.

Maarja Küla elanikud esitamas lugu "Kaua sa kannatad" Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo

Maarja Küla vabatahtlikud Tartu kontserdil, 08.11.09. Foto: Lauri Kulpsoo

Enne Tallinna kontserdi algust, 16.11.09. Foto: Hippe Oimet

"Kaua sa kannatad" Maarja Küla esituses Tallinnas, 16.11.09. Foto: Einar Oimet

"Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..." Tallinnas 16.11.09. Foto: Einar Oimet

Kuidas me uue bussi saime :)

2009-11-15T22:14:00.005+02:00

Ühel kenal pühapäeval (s.o täna) vuras meie hoovile uhke uus buss. Bussi külgi kaunistasid veelgi uhkemad Maarja Küla logod. Elevust jagus kogu külasse, kõige rohkem aga Sõbra majja, kelle teenistusse uus buss peamiselt saab. Tore kingitus jõudis meieni tänu headeles sõpradele Hollandi Son Rotary ja Tartu Toome Rotary klubidest.
(Foto:Einar Oimet)
Klubide liikmed olid tulnud ka isiklikult bussi üle andma ja seda tehti mehise laulu ning akordionihelide saatel. (Foto:Einar Oimet)

Loomulikult käis bussi üleandmise juurde ka bussi sisseõnnistamine vahuveiniga. Noh, et ikka jätkuks pikka iga ja meeldivat koostööd küla ja bussi vahel :)

Kui soovijad olid saanud bussi nii seest kui väljast uudistada ning laulud lauldud, suundus kogu seltskond Sõbra majja. Külalisi ootas ees kohvilaud. Tänutäheks külaskäigu ning külale nii olulise "abimehe" kinkimise eest olid küla elanikud valmistanud pirukaid ning rullbiskviiti. Armastusega, kogu südamest...

Alustati sõbra maja ehitusega

2007-12-16T11:59:00.000+02:00

Ma mäletan, et kui meie saksa maja rahvas ülemöödunud kevadel Maarja külla kogunema ja oma eluolu vanas majas sisse seadma hakkas, tärkas ka huvi ja ootusärevus selle suhtes, kuna uue maja ehitus pihta hakkab. Ning siis ühel kaunil hommikul, kui meil ootamisest juba paras kopp ees oli, tulidki töömehed ning lõid kopa maasse. Aega läks ja asja sai ja nii olemegi juba aastakese oma uues majas elanud.

Ka nüüd juhtus ootamatult, et ühel päeval saabus meie õuele kollane kopp, mille tegutsemine oma sihikindluses ei jätnud kahtlust, et sõbra maja ehitus ongi lahti läinud. Sinna majja lähitulevukus elama asuvatel noortel selle ehitust seega päris algusest peale jälgida ei õnnestu, küll hakkavad nad aga uuest aastast vanasse majja kogunema selleks, et läbida samasugune katsumuste kadalipp ja eluoskuste õppimise õudused nagu meie seda juba teinud oleme. Tegelikult ongi vana maja selliseks alguseks õige koht – enne Maarja küla rahva sinna kolimist uhkes üksinduses tondilossi staatust nautinud hoone kohta ütlevad mõned mehed, et seal majas kummitab ja täiskuuöödel igasugu põnevaid juhtumisi ette võib tulla.

Aga olgu sellega, kuidas on, suvel peaks valmis olema ka uus kodu ja kes selleks ajaks vanas majas ellu jäänud, võib rõõmsasti sisse kolida, uues köögis toimkonnatöid teha, õhtuti telekat vaadata, sõpradega lorijuttu rääkida, laupäeviti suurkoristust teha ja oma toas vaikselt nurru lüüa, kui selleks peaks aega üle jääma.

Mina aga ootan uue maja sündi väga, sest see tähendab minu arvates uut hingamist tervele külale – on ju uute inimeste tulek siia sellisel hulgal väljakutseks meile kõigile ning samas ka rõõmuks tõdemusest, et oleme õigel teel.

Nii et tuult tiibadesse sõbra maja rahvale! Minu jaoks jääb aga veel selgusetuks see, mis saab tulevikus mäest meie ja uue maja vahel, mis on kerkinud kahe maja ehitusest üle jäänud mullast? Kas hakkame kunagi laulma: “Ei takista vallid, ei takista kraav...”, või hakkame üle selle hoopis sõjalisi õppusi ja kelgutamisvõistlusi korraldama? Eks siis aeg näitab.

Ivo

Mis siis sel sügisel põnevat oli?

2007-11-08T10:55:00.000+02:00

Ma tean, et on inimesi, kes kujutavad aega sirgjooneliselt: me tuleme kuskilt minevikust, asume parasjagu kusagil ja suundume tulevikku. Meil siin Maarja külas sobib vist aga rohkem spiraalne aja käsitlus (nagu meie esivanematelgegi) - et igal aastal enam-vähem samal ajal toimuvad ühed ja samad asjad.

Nii hakkasidki päevad lühemaks, ilmad külmemaks muutuma, asjaliku pilguga tuli üle vaadata kogu oma garderoob ning septembri alguses oma tegemised koolieluga kohandada. Kuna me sellega niivõrd edukalt hakkama saime, siis polnudki midagi imestada, et kalendrisügise algust 23. septembril eriti nagu tähelegi ei pannud. Nüüd on õnneks juba esimene lumigi maas, Nipernaadi seab sammud kodu poole ja meie võime siin küsida, mis tegi selle sügise meeldejäävaks?

Ja tõepoolest, ajalukku saame kirjutada nii mõnegi rea. Tähistas ju september Maarja külas ka esimest korda kooliaasta algust - nii õpivadki 11 meie elanikku Räpina Aianduskooli kaudu siin erinevaid ameteid ja kui meie unistused täituvad, saavad neist kõigist tublid ja tarmukad töölised. Selle sügiseseks saavutuseks saab lugeda ka füsioterapeut Ly tulekut meile - nii käibki ta üks kord nädalas meie elanikega võimlemas ja tuleb tunnistada, et elanikele sobib see nagu rusikas silmaauku. Minule meeldib muidugi eriti see, et kuna meil on nüüd siin kolm Ly/Li nimelist, siis vahel tekitab see lõbusat segadust. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema ja pealegi pidavat anarhia olema korra ema.

Septembri alguses jõudis Prantsusmaalt tagasi ka meie endine vabatahtlik Olivia, kes asus ametisse Tartu Descartes´i Lütseumis prantsuse keele õpetajana ja meil tegevusjuhendajana. Sellest saab järeldada vaid üht: annad Maarja külale sõrme, võtab terve käe ja siis polegi midagi imestada, kui meie vabatahtlikud tulevad peale siin veedetud aega robinal tagasi. Igatahes on Olivia teinud algust kena traditsiooniga.

Mis puutub meie tegemiste esteetilisemasse külge, siis ei saa mainimata jätta, et septebris tuli meile savitöö meister Aivar, kelle toimetamisi võib küll ainult ülivõrdes kirjeldada. Ta on oma ala asjatundja ning oskab seda ka väga hästi meie elanikele õptada ja nii ongi lausa lust kaeda, kuidas valmivad savist tassid, taldrikud, küünlahoidjad ja mingid asjad veel, mille nimetamiseks pole sõnu leiutatud (aga küll jõuab). Igal juhul on tulemuseks ilusad ja dekoratiivsed asjad, mida saab kinkida mälestuseks kõigile meie headele sõpradele üle maailma.

Nüüd arvan ma aga küll, et igaüks kes eelnevat juttu luges, sai aimu, kui põnev on elu Maarja külas ja et jätta ruumi ka isiklikuks avastamisrõõmuks, siis ei lobisegi rohkem. Sügis hakkab mööda saama, kohe-kohe tulevad toredad "Kuula palun" kontserdid ja kaugel need jõuludki
on? Äge on aga see, et alati juhtub midagi põnevat, mis aitab seda aega meelde jätta.

Ivo

Blogisse lugu, kuidas Ly ja Tiina eelarvet tegid...

2007-11-05T18:23:00.000+02:00

Lugu sellest, kuidas Ly ja Tiina eelarvet tegid...

Igal aastal, kui ilm hakkab hilissügiseseks kiskuma, tabab raamatupidaja Tiinat mingi kummaline vajadus suurte arvudega mängima hakata. Kusjuures ta teeb seda täie tõsidusega, haarates mängu kõik Maarja Küla töötajad – majaperenaised, külavanema, meistrid, Ly ja isegi Maarja. Selleks, et mängus osaleda, pead sa läbi mõtlema oma järgmise aasta plaanid ja need rahasse ümber arvutama. Kui kõik oma plaanid on Tiina kätte andnud, siis lähevad tema silmad põlema ja ta hakkab mingit pasjansi-laadset ladumist tegema. Kui ta on kõik plussid ja miinused oma tabelis paika saanud, siis käib ta jälle kõik mängukaaslased läbi ja küsib, kuidas tema plaan meeldib.

Vat sedamoodi käis 2008.a. eelarve koostamine. Isegi külakoer Maks-Gabrieli pole kahe silma vahele jäetud, sest tema toit ja ravimid maksavad ka mingi hunniku raha. Iga väiksemgi vajadus sai läbi mõeldud mitme poole pealt – kas see on vajalik või hädavajalik, kas see on mõistlik või saame ilma hakkama, kuidas see Annelil aitab dialüüsil käimisi kergemaks teha või Jaanil Pärnusse minna, et ta vanu sõpru lastekodust ära ei unustaks. Ja nii iga elanikku ja kaaselanikku silmas pidades ning lootuses, et kõige selle jaoks pluss-kaarte jaguks.

Täna sai punkt pandud ja nüüd ei jää muud loota, kui seda, et kõik meie sõbrad ja toetajad, kelle heatahtlikule panusele plaane tehes oleme lootnud, meid ei unusta.

Jõulud

2007-07-27T13:51:00.000+03:00

Tean küll, et jõulud on detsembris, 5 kuu pärast. Või siis tavakeeli öeldes mägede taga. Kuid ma mõtlen nii enne hommikusööki kui pärast õhtust hambapesu vaid sellele, kuidas sel aastal jõulud tulevad. Iseasi, kui ma unistaks helesinisesest värskest õhust, talvisest päikesepasitest, härmatisest ja lumest, kuid minu kinnisideeks on jõulukaardid - kas salmidega või ilma, kas punase jõulumunaga või hoopis rohelise kuusega, kas ümbrikus või lihtsalt margistatult? Kes aitaks?

Oleme Ly ja Jaaniga omavahel mitu korda mõelnud, et missugune on see jõulukaart, mida eesti inimesel on hea meel saata ja saada. Eesti Posti statistika näitab, et see võiks olla näiteks loomadega, kellel on kellukesed kaelas ja tutimüts peas. Huvitav, kas pole? Teiseks pidavat eestlane armastama kaarte, kus kellegi trükimasin on juba jõulusalmi ära kirjutanud. Kõlab nagu säästumugavjõul - peaasi, et saaks kaardile kiirelt oma nime alla, tõmbaks keelega üle margi ja ei peaks midagi mõtlema. Kohe päris põnev, mida kallis kaasmaalane kaardikirjutamisest ülejääva ajaga teeb? Sööb verivorsti? Või kihutab mööda jõululaatasid, et leida veel üks Hiinas valmistatud triibuline küünal või lapsele mähkmeid nõudev nukk? Ei tea.

Igatahes otsustasime, et meie säästujõule ei pea. Teeme korralikud ja ilusad kaardid, kuhu taha pole piinlik kirjutada "Selle kaardi saatja on suure ja sooja südamega inimene". Ilusat jõuluootust, sõbrad!

Maarja

kaks pead on ikka kaks pead,

2007-05-16T16:57:00.000+03:00

ehk siis kuidas me Mardiga täna imemasinat ehitasime.

Lugu algas sellest, et kuna me pidime täna metsa puid istutama minema, aga Urmase tulekuni oli veel aega, siis otsustas Mart üht imemasinat ehitama hakata. Aga kuna tema väitel ta saksa keelt ei oska, siis kutsus ta mind endale appi nõu ja jõuga. No aga see juhend sisaldas endas nii keerulist saksa keelset terminoloogiat, et ma sain ainult ähmaselt aru, kust lause lõppeb ja uus algab. Ega midagi, tuli ise nuputama hakata.

Imemasina nimi pidi olema komposti sõel, aga noh sellest, mis põhimõtetel ja kuidas ta töötab, polnud meil mõistagi halli aimugi. Ja väga raske on ehitada näiteks jalgratast, kui sa ei tea, milleks rattaid seal veel vaja on? Jah, ega minust veel niipea inseneri saa.

Aga hetkel, kui ma olin juba ettevõtmist lootusetuks tunnistamas, hakkasid esimesed seosed eri detailide vahel tekkima. Et mis milleks vajalik võiks olla ja kuidas eri osi kokku panna. Ja nii me siis Mardiga pusisime, mille käigus arenes meie tehniline taiplikus hämmastava kiirusega.

No muidugi alguses panime osi ka valesti kokku, aga ega midagi, kui ei jaga pea, siis peavad jagama käed. Vahetult enne lõppu pidi Mart meie püha ürituse juurest kahjuks lahkuma, aga kuna mulle tuli appi meie maja Einar, siis saimegi koos imemasinale viimase lihvi antud. Einar muide taipas ära, milleks mingeid punaseid kondoome meenutavaid jullasid vaja on, mina olin neile funktsiooni otsimise juba ammu lõpetanud.

Mida öelda kokkuvõtteks? Et oli üks vahva ettevõtmine, mille käigus me ületasime end korduvalt ja mille tulemusena on nüüd meie külal imemasin, millega saab komposti sõeluda.

Minu tänane päev

2007-05-16T15:46:00.000+03:00

Mulle meeldis tänane päev, tegime Udoga puutööd - pliiatsihoidjatele puurisime trelliga auke sisse. Peale seda oli meil veel vabatahtliku tund Anna-Lenaga, kus tegime inimesi - meil olid sellised suured paberid, kust me need inimesi välja ja see meeldis mulle.

Õhtul saab süüa, kuna ma olen ise Christianiga toimkonnas, siis me valmistame häid spagette. Peale seda seda hakkan televiisorist "Reporterit" vaatama.

Jaan

Puhkus saigi läbi

2007-05-16T15:28:00.000+03:00

Nii see ongi - tõsilugu. Esimene nädal möödus mandlioperatsioonist taastudes, mille jooksul mu suured oraatorivõimed, lauluanne ja kohutavalt hea söögiisu pidid taanduma tõsise askeesi ees. Esimene askeesi päev oli eriti karm, haiglavoodis tuli lamada ainult külje peal ja kui selili heitsin, siis sain tädide käest võtta.

Ly helistas mulle operatsiooni ajal - eks ta tahtis kuulda, kuidas ma artsitädi piinamise käes karjun. Kahjuks pidi ta aga leppima vaid lakoonilise SMS-ga. Edasist aega võiks nimetada lihtsalt puhkamiseks, ringihängimiseks ja elust rõõmu tundmiseks.

Tõsi, natuke sai ka tööd tehtud, nimelt käisime Katriniga Emajõe koolis koolitust tegemas probleemsest käitumisest. Ausalt öeldes jäid minu arvates selle kahe intensiivse tunni järel otsad küllaltki lahti nii, et ma mõtlen tõsiselt selle peale, kuidas seal koolitust jätkata. Eile kirjutasin veel oma tütre emale kursusetöö retsensiooni - tema, tubli inimene, hakkab ülikooliga ühele poole saama.

Aga nüüd siis tagasi Maarja külas ja eks see, mida siin kohtan vastab sellele, mida võiski eeldada, nimelt seda, et osad asjad on selle kolme nädalakesega muutunud, aga enamus neist jäänud ikka samasugusteks - ikka samad tööd ja tegemised, mured ja rõõmud. Ainult ilm on nii soojaks läinud, et sellist viimase kolme nädala jooksul Tartus nagu ei mäletagi.

Üks asi tundus igal juhul kohe algul üüratult põnev, nimelt kaevatakse meil maa alla selline toru, kuhu sisse kallatakse piiritus - no ma varem tõesti ei teadnud, et maakütte süsteem ka piiritusejuhtme funktsiooni täitma peab.

Ivo

kevadpühad koos sõpradega

2007-05-05T13:24:00.000+03:00

1. mail oli küla vilgast tegevust ja saginat täis. Meile tulid külla vanad sõbrad Tartust Leo-klubist ja tõid kaasa oma sõbrad Saksamaalt ning uue Leo-klubi rahva. Tõmbenumbriks küla tutvustamisel oli paadisild. Suure tähelepanu osaliseks sai ka punase maja akvaarium. Nalja, naeru ja lõbusat melu jagus terveks päevaks.

Toimkond- Martin ja Leena- oli tasemel ja nii sai seljanka valmis ning 32 leo`d ja skandinaavia maja rahvas võis suppi nautima asuda. See käis põhimõttel, et otsi kohta kus sa saad... No igatahes said kõik 40 hinge söönuks. kui oli joonistatud, söödud ja tubast jagpalli mängitud, hüljati punane maja ja mindi päris jalgpalli mängima. Maarja Küla ja jalgpall on aegade algusest lahutamatud olnud ju! Mäng oli vägev ja pall käis ära ka puude ladvus.

Pärast jalkat ootas saun ja skandinnavia majas oli ootamas tee, kohv ja kringel. Aga nagu ikka - kord iga pidu saab otsa. Nii seegi kord oli märkamatult kättejõudnud õhtu ja külad sättisid end kojuminekule. Lahkumiskallistused ja kinnitused peagi jälle kohtumiseks jäid küla elanikele lohutuseks.

Tiina

Juukselõikaja manu

2007-04-20T00:00:00.001+03:00

Käisime koolivaheajal Räpina õpetajate ja meistritega Rootsis sealse kooliharidussüsteemiga tutvumas. Hästi mõttekas reis oli, saime kokku vanade sõprade Kenny ja Monicaga, kes tegelikult kogu koolitusprogrammi meile välja töötasid ja ulualuse muretsesid. Saime kõvasti targemateks.

Tagasi sõites laeva peal kostis järsku valjuhääldist tekst, et on 7. dekil avatud juuksurisalong. Kus tehakse ilma rahata soenguid pähe. Varsti algas meie sõbraliku kollektiivi liikmete seas vaikne valgumine seitsmendale tekile. Kõigepealt sai popi soengu pähe Tairi, seejärel Lya. Urmas sättis end massööri käte vahele, kes oli oma pukiga kah koha sisse võtnud. Mina ka siis! Kuna mul oli juba vist 4 kuud vähemalt kasvanud seal selline pusa, mille lahtiarutamise olid võimatuks tunnistanud paljud, sealjuures Lya, Tiina, Liisu kohe kindlasti.

Sama mõte oli ka esimesel kolmest juuksurist, kes ahhetades vaatas pusa ja näitas seda kohe teistele ka. Tema kõrval seisev rasta või afro (ma ei oska öelda) patsidega lahe juuksuripiiga ütles aga, et tema on veel hullemaidki lahti harutanud ja et ma oodaku ära, ta võtab mind varsti käsile. Nii läkski - umbes 1,5 tundi pusis see imeline inimene mu pusa kallal kuni lõpuks ütles:"Valmis! See on vähemalt ühte shampust väärt!"

Nüüd on mul jälle juuksed, kust kamm igalt poolt läbi käib. Aga juuksur ütles veel, et ma ei peagi juukseid kammima. Ainult siis tuleb mul aasta pärast tema juurest uuesti läbi minna. Ma vist vabalt niiviisi teengi!

Huko

Sõprade klubi

2007-04-19T19:52:00.001+03:00

Tere!

Mina armastan oma sõpru väga! Eriti meeldib mulle nendega rääkida, unistada ja mõnikord ka oma muresid kurta. Kuid kõige parem on niisama koos olla, vaikida ja kuulata sõbra nohinat, kui ta suvises taevas sõudvaid pilvi vaatab. Heinakõrred kõditavad ja aeg astub omasoodu. Tead küll...

Kui ma Maarja Külasse tulin, siis esialgu kartsin – kõik oli ju uus ja võõras. Kuid täna ei kujuta ma oma elu kuidagi ilma külata ette. Hommikul ikka ruttu üles, et saaks külla munatädi juurde kollaseid mune tooma või puutöökotta pilte põletama. Ikka alati kellegagi käsikäes. Ma arvan, et suur sõprus ongi Maarja Külas kõige mõnusam asi.

Tead, mida ma mõtlen. Et mõnikord, kui ma pole Sind kaua näinud, siis lihtsalt tahaks küsida, kuidas sul läheb ja rääkida oma tegemistest, toimetustest. Mulle nii meeldiks, kui ma istuksin maha ja saaksin Sulle kirja kirjutada. Ja siis Sina kirjutaksid vastu. Ehk oleks meil isegi päris oma sõprade klubi, kus saaks mõnikord nalja teha ja teinekord nõu küsida, kui pesumasin käima ei lähe. No kellel see ikka meeles püsib, kuidas need nupud ja asjad seal töötavad.

Rääkisin tegelikult oma mõttest ka Lyle. Ta arvas, et see oleks päris tore ettevõtmine. Kui Sa ka nii arvad, siis ole hea ja täida see imelik Ly tehtud paber ära. Ta ütles, et nii saab ta teada, kuidas Sulle kirjutada. Võibolla on tal õigus, mina ei tea. Aga tsau siis! Ja kirjuta mulle mõnikord, eksju!

Sinu sõber Maarja külast
(nimi ei tule praegu meelde)

Ly otsib häält

2007-04-19T12:22:00.000+03:00

Kui ma esmaspäeva õhtul külakoosolekul olin, olin veel täitsa häälekas. Teisipäeva hommikul ärgates olin mina olemas, aga hääl kadunud. Tegelikult päris ära ta just polnudki kadunud, aga kuidagi lünklikuks oli jäänud. Tänaseks päevaks on täiesti kadunud. Nüüd olen selline natike salalik ja sosistan pidevalt ja kõik, kellega räägin, hakkavad ka sosistama. Ilmselt on tegemist häälte ühise kevadrännakuga. Igatahes, kui te minu häält peaksite kohtama, siis öelge edasi, et ma olen kurb ilma hääleta ja ootan teda väga tagasi. Homme on juba Küla sünnipäev ja mina ei saagi häälekalt oma rõõmu väljendada :(

Ly

Kuulutaja

2007-04-13T11:03:00.000+03:00

Eestis on üks pisike küla, kus kolmes majas elab 18 noort toredat inimest. Nad ärkavad hommikul, praevad endale paar naabrinaise juurest toodud muna ja asuvad igaüks oma tööde juurde – üks kütab ahjud, teine söödab loomad ja kolmas koob vaipa. Päris mitmed neist käivad ka koolis, sest õpivad ametit, mis annab neile üsna pea leiba.

Majad, kus nad elavad, on vahvad ja täpselt sellised, nagu vaja – ükski nurk pole ülearu. Omakeskis kutsuvad nad maju kas rootsi, skandinaavia või saksa majadeks. Seda seetõttu, et majade ehitamisel on neid aidanud head inimesed just nendest riikidest.

Küla elanikel on aga päris mitu sõpra, kes ootavad pikisilmi, et nad saaksid sinna elama minna. Neid ei heiduta, et küla pole veel kaugelti mitte valmis. Täna aga nad sinna ei mahu, sest nende jaoks pole eluasemeid veel ehitama hakatud.

See koht seal Taevaskoja serval kannab nime Maarja Küla. Küla peamõte on pakkuda
intellektipuudega inimestele elamisväärse ja mõtestatud elu võimalust. Nad ei ole pelgalt passiivsed hooldatavad, vaid arenguvõimelised täisväärtuslikud inimesed, kellel kõigil on oma anded, soovid ja unistused.